Hinne: C
Tegemist on uue Charlotte ja Thomas Pitti
seiklusega, mis viib meid sätendava ja rikkaliku Victoria aegse ühiskonna
pimedasse luupainajalikku sügavusse, kus võidutseb hirm ning väljapressimised, kus
naisi süüdistatakse tihtipeale neid tabanud vägivaldsetes rünnakutes ning
võimukad mehed võtavad mida nad tahavad ning lasevad teistel tasuda nende
arved.
History, Criminal mystery, Drama
Taas kord on tegemist raamatuga pikaajalisest sarjast, millega ma pole
varemalt kokku puutunud, kuid pole hullu, see raamat on loetav ka iseseisvalt,
ilma et teaks eelnevaid lugusid. Kuid lähme siis käesoleva raamatu juurde.
Tegemist on siis ühe kriminaal draamaga, mille tegevus toimub Londonis.
Ühe tuntud finantsisti abikaasa vägistatakse ning tapetakse. Samal ajal viibib
tema abikaasa rahvarohkel vastuvõtul Hispaania saatkonnas ning kui teda
tullakse otsima, on ta koos endise salateenistuse ülemaga. Roim on võigas ja endine
salateenistuse ülem (nimetagem teda edaspidi ex-pol) lubab aidata kuidas saab.
Paar päeva hiljem toimub järgmine võigas sündmus – Portugali (hahahah,
öelge veel et kokkusattumusi pole olemas – huvitav kus riigis ma viibisin enne
kui ma selle raamatu lugeda võtsin? Hahahha) suursaadiku tütar kukub õnnetult
arusaamatuse käigus aknast alla surnus. Või kas ikka oli tegemist
arusaamatusega ja tal oli täiesti õigus olla paanikas kui ta taganes talle
läheneva noormehe ees? Selle sündmusega hakkab tegelema uus salateenistuse juht
(siis Thomas Pitt). Õigemini hakkab ta selle teemaga tegelema oma naise
Chalotte õhutusel, kuna just tema kahtlustab, et selle õnnetuse taga on rohkem
kui hetkeline hüsteerika vaese tütarlapse poolt, vaid et tegu on millegi palju
suuremaga.
Sellel ajal kui ex-pol uurib vägistamise lugu, selgub et tegelikult oli
vist ikka tegemist küll vägistamise kuid mitte tapmisega, kuna ohver ei surnud
mitte vägistamise ja peksmise tagajärjel, vaid ta oli peale traumat joonud
rohke oopiumiga madeirat, seega võib öelda, et ta tegi enesetapu.
Kuid keegi ju ikkagi vägistas ta eelnevalt. Algab uurimine ja leitakse
ka arvatav süüdlane, kuid ex-pol pole kindel, et süüdistatakse õiget isikut.
Ka Pitt pole veendunud, et suursaadiku tütre surm oli enesetapp, nagu
ühiskond seda arvab (hüsteeriline tüdruk, kaotas süütuse ja tappis hetke
hüsteeria ajel nii end kui oma sündimata lapse), vaid et tegu on sarivägistaja
järjekordse ohvriga, kes lihtsalt kogemata surma sai. Selle sarivägistaja
ohvreid on veelgi ning Pitt hakkab kahtlustama, et nende kahe juhtumi vahel võib
olla side.
Kuidas lugu lõppeb peate ise lugema, kuid mina ütlen et aimasin ära,
kes on süüdi niipea, kui esimest kuritegu alles tutvustatakse.
Iseenesest hea raamat, kuid mind ajas tõsiselt hulluks see pidev jutt
vägistamisest. Iga natukese aja takka seletati taas kord, mis on vägistamine,
kuidas ohver end peale seda tunneb, miks ta ei ole nõus vägistamisest teatama,
kuidas ühiskond leiab et ohver on ise süüdi selles kohutavas kuritöös. Üha uuesti
ja uuesti, uue nurga alt ja teises sõnastuses – tõsiselt ma tahtsin vahepeal
karjuda AITAB JUBA, ma sain aru, ma mõistan, pole vaja pidevalt seda uuesti
meelde tuletada ja sellega raamatut pikemaks venitada, ükski lugeja ei suuda
unustada juba neid esimest kolme kirjeldust, miks on vaja veel seda järgmised
kümme korda üle korrutada.
Vahepeal, kui ma enam lugeda ei suutnud vaatasin ma üsnagi sarnase
teemaga sarja – Copper, mida saab vaadata ka meie telekanalitel. Üsnagi sarnase
teemaga on veel ka teine sari Ripper Street. Ja siis, kuna korduvalt oli ka
juttu hüsteerilistest naistest, siis meenus mulle selleteemaline raamat Hysteria: The Disturbing History , mis
tuleks siiski üksmoment läbi lugeda, sest selle raamatu põhjal tehti film
Hysteria.
No vot, niipalju siis sellest raamatust, mis oli üsnagi huvitav ja täis
vihjeid, et ka eelnevad 27 raamatut võivad päris huvitavad olla.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar