2024

Artemiz's 2024 book montage

Cluelessly Yours
The Library of Heartbeats
Finlay Donovan Is Killing It
Tuvi tiivad
Geneva: A Novel
The Ladies Rewrite the Rules
Heartsong
The Seven Husbands of Evelyn Hugo
That's Not My Name
The Coworker
The Teacher
Maagilise maailma vardjad
Skyward
The Magic All Around
Kohtamine kurjusega
When Grumpy Met Sunshine
Lottie Brooksi täiega jube koolireis
Fable
Rotisaar ja teisi lühijutte
A Death in Diamonds


Artemiz's favorite books »

neljapäev, 21. november 2013

The Passionate Love of a Rake

Raamat: The Passionate Love of a Rake (Morlow Intrigues #2) by Jane Lark (2013)
Hinne: C
Ainus naine kes omab võimu kurikuulsa naistemehe Robert Marlow üle, oli taas tema juurest lahkumas.

Ta oli kuulnud et Sutton oli surnud ja ta teadis et Jane oli taas vaba, kuid ta oli alati arvanud et tema kirg Jane vastu oli vaid kättemaksukirg mitte tegelikult kirg Jane vastu. Kuid siin ta oli, suutmata eitada seda mida ta Jane vastu tundis … mida ta polnud kunagi ühegi teise naise vastu tundud ...
History, Romance

See on siis selle eelmise raamatu Lõbutüdruku keelatud armastus järg. Kui esimeses raamatus oli juttu nooremast vennast Edwardist siis nüüd on möödunud kolm aastat ning vanem vend Robert, kes oli aastaid tagasi haavunult mandrile hullama tormanud, on tagasi ning satub taas kokku oma lapsepõlve/noorukiea/elu armastusega ning põhjusega, miks ta mandrile põgenes.

Jane on teismelisena sunnitud abielluma mehega, kes oleks võinud vabalt ta vanaisa olla. Aastaid on see mees teda „vangis“ hoidnud, keelates talle väiksematki meelelahutust, kuid pakkudes teda oma külalistele välja kui lõbutüdrukut, laskmata neil siiski temaga midagi intiimset teha. Ta on lõpuks vaba oma piinajast, kuid kuna ta on pärinud mehelt tema raha, mida ihaldab endale saada mehe poeg, kes on kakskorda vanem kui Jane ja sama julm kui ta isagi oli, siis pole Jane siiski päris vaba.

Lootes pääseda oma piinaja käest põgeneb Jane Londonisse oma tuttava juurde ja ühel koosviibimisel, kuhu nad koos Vivianiga on läinud kohtub ta taas oma eluarmastusega, Robertiga, kuid ta teab, et ta ei tohi ahvatlustele järgi anda.

Kuid kui on tegemist armastusega ja saatusega (ja armastusromaani autoriga), siis need kumbki ei küsi, mida tohib või mida ei tohi teha, nemad lihtsalt suunavad su elu nii, et lõppkokkuvõttes saab lõpp siiski õnnelik olema.

Kui eelmises raamatus ajas mul harja punaseks see pidev saladuste hoidmine ja poolikute tõdede rääkimine, siis selles raamatus on peategelasteks selektiivselt kurt ja märter ruudus.

Kujutage ette situatsiooni – noormees ruttab ülikoolist vaheajal koju, et oma kallimale abielu ettepanek teha, neiu kohtub temaga nende tavalises kohtumiskohas, kuid ettepaneku peale ütleb neiu õnnetult, et ta juba on kihlatud, veel jõuab ta öelda vaid ’ära ..’ kui noormees minema kihutab kuulmatagi lause lõppu ’… jäta mind maha.’ ning veedab seejärel aastaid tasapisi seesmiselt keedes, kuna ta on veendunud, et neiu oli vabatahtlikult ja suure rõõmuga kihlunud kellegi teisega. Aastaid hiljem, kui noormehest on sirgunud väga enesekindel mees, piisab talle taas kord vaid ühest pilgust situatsioonile, et taas kord selg keerata ning minema kihutada, laskmata naisel seletadagi, et see mida ta nägi polnud mitte armastajate naaldumine seina vastu, vaid piinaja surve piinatavale. Mis te arvate, kas Lord Robert oli lühinägelik ja selektiivse kuulmisega tõbras?

Vaatame siis nüüd aga sama asju teis nurga alt – neiu teab juba kuid, et ta vanemad plaanivad teda mehele panna vanamehele, et sellest neile kasu oleks, kuid ta leiab sada üks põhjendust, mis sellest mitte Robertile kirjutada, ning suudab isegi end veenda uskuma, et Robert ei armasta teda, ning kui Robert siis kihutabki minema, ilma teda lõpuni kuulmata, on ta saanud oma ’teooriale’ kinnituse. Kui ta siis Robertit taas aastaid hiljem näeb, leiab ta taas sada ja üks põhjust, miks mitte rääkida Robertile kuidas asjad tegelikult olid ja on, kuigi Robert talle mitmel viisil ja korduvalt talle kinnitab, et ta teda armastab. Selle asemel et öelda ’Kallis, meil on probleem, ma loodan, et sa aitad mul sellega tegeleda’, viskub ta märtrina oma kasupoja altarile, et vaid Robertit ja teisi talle kalleid inimesi säästa. Selline pime ja põikpäine närtsiv lilleke, kes teeb ohverdusi, mis pole midagi väärt.

Miks ma üldse selle raamatu kätte võtsin, kui juba esimene raamat oli nii vastumeelne – ausalt ma lootsin, et äkki teine raamat on parem, kuid ei, kahjuks. Aga nüüd olen mina oma ohverduse teinud ja mõlemad raamatud läbi lugenud ja oma arvamuse autorile läbi NetGalley saatnud.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar