Hinne: C
Ainus naine kes omab võimu kurikuulsa naistemehe Robert Marlow üle, oli
taas tema juurest lahkumas.
Ta oli kuulnud et Sutton oli surnud ja ta teadis et Jane oli taas vaba,
kuid ta oli alati arvanud et tema kirg Jane vastu oli vaid kättemaksukirg mitte
tegelikult kirg Jane vastu. Kuid siin ta oli, suutmata eitada seda mida ta Jane
vastu tundis … mida ta polnud kunagi ühegi teise naise vastu tundud ...
History, Romance
See on siis selle eelmise raamatu Lõbutüdruku keelatud armastus järg.
Kui esimeses raamatus oli juttu nooremast vennast Edwardist siis nüüd on
möödunud kolm aastat ning vanem vend Robert, kes oli aastaid tagasi haavunult
mandrile hullama tormanud, on tagasi ning satub taas kokku oma
lapsepõlve/noorukiea/elu armastusega ning põhjusega, miks ta mandrile põgenes.
Jane on teismelisena sunnitud abielluma mehega, kes oleks võinud vabalt
ta vanaisa olla. Aastaid on see mees teda „vangis“ hoidnud, keelates talle
väiksematki meelelahutust, kuid pakkudes teda oma külalistele välja kui
lõbutüdrukut, laskmata neil siiski temaga midagi intiimset teha. Ta on lõpuks
vaba oma piinajast, kuid kuna ta on pärinud mehelt tema raha, mida ihaldab
endale saada mehe poeg, kes on kakskorda vanem kui Jane ja sama julm kui ta
isagi oli, siis pole Jane siiski päris vaba.
Lootes pääseda oma piinaja käest põgeneb Jane Londonisse oma tuttava
juurde ja ühel koosviibimisel, kuhu nad koos Vivianiga on läinud kohtub ta taas
oma eluarmastusega, Robertiga, kuid ta teab, et ta ei tohi ahvatlustele järgi
anda.
Kuid kui on tegemist armastusega ja saatusega (ja armastusromaani
autoriga), siis need kumbki ei küsi, mida tohib või mida ei tohi teha, nemad
lihtsalt suunavad su elu nii, et lõppkokkuvõttes saab lõpp siiski õnnelik
olema.
Kui eelmises raamatus ajas mul harja punaseks see pidev saladuste
hoidmine ja poolikute tõdede rääkimine, siis selles raamatus on peategelasteks
selektiivselt kurt ja märter ruudus.
Kujutage ette situatsiooni – noormees ruttab ülikoolist vaheajal koju,
et oma kallimale abielu ettepanek teha, neiu kohtub temaga nende tavalises
kohtumiskohas, kuid ettepaneku peale ütleb neiu õnnetult, et ta juba on
kihlatud, veel jõuab ta öelda vaid ’ära ..’ kui noormees minema kihutab kuulmatagi
lause lõppu ’… jäta mind maha.’ ning veedab seejärel aastaid tasapisi
seesmiselt keedes, kuna ta on veendunud, et neiu oli vabatahtlikult ja suure
rõõmuga kihlunud kellegi teisega. Aastaid hiljem, kui noormehest on sirgunud
väga enesekindel mees, piisab talle taas kord vaid ühest pilgust
situatsioonile, et taas kord selg keerata ning minema kihutada, laskmata naisel
seletadagi, et see mida ta nägi polnud mitte armastajate naaldumine seina
vastu, vaid piinaja surve piinatavale. Mis te arvate, kas Lord Robert oli
lühinägelik ja selektiivse kuulmisega tõbras?
Vaatame siis nüüd aga sama asju teis nurga alt – neiu teab juba kuid,
et ta vanemad plaanivad teda mehele panna vanamehele, et sellest neile kasu
oleks, kuid ta leiab sada üks põhjendust, mis sellest mitte Robertile
kirjutada, ning suudab isegi end veenda uskuma, et Robert ei armasta teda, ning
kui Robert siis kihutabki minema, ilma teda lõpuni kuulmata, on ta saanud oma
’teooriale’ kinnituse. Kui ta siis Robertit taas aastaid hiljem näeb, leiab ta taas
sada ja üks põhjust, miks mitte rääkida Robertile kuidas asjad tegelikult olid
ja on, kuigi Robert talle mitmel viisil ja korduvalt talle kinnitab, et ta teda
armastab. Selle asemel et öelda ’Kallis, meil on probleem, ma loodan, et sa
aitad mul sellega tegeleda’, viskub ta märtrina oma kasupoja altarile, et vaid
Robertit ja teisi talle kalleid inimesi säästa. Selline pime ja põikpäine
närtsiv lilleke, kes teeb ohverdusi, mis pole midagi väärt.
Miks ma üldse selle raamatu kätte võtsin, kui juba esimene raamat oli
nii vastumeelne – ausalt ma lootsin, et äkki teine raamat on parem, kuid ei,
kahjuks. Aga nüüd olen mina oma ohverduse teinud ja mõlemad raamatud läbi
lugenud ja oma arvamuse autorile läbi NetGalley saatnud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar