Raamat: The Heartstone Thief
(Dragon Eye Chronicles #1) by Pippa DaCosta (2017)
Hinne: C
Curtis Vance ei usu maagiasse. Maagia ei toida teda, samuti ei paku
talle ka peavarju. Kuid mõlemat pakub talle varastamine. Ning selles on ta osav.
Parim, kui tema kuulsust uskuda. Seda seniks kuni üks isehakanud võlur tuleb
otsima varast. Ta on riides kui öö, räägib koletistest ning müütidest, ning ta
ei lase millelgi end peatada saamaks mida ta tahab. Legendaarne Draakoni silma juveel
suutvat kuuldavasti selle omanikule anda võime mandreid liigutada.
See võlur on ilmselgelt hull, kuid Curtis on vastamiski väljakutsega
millest ta lahti ei saa – või millelt varastada – ja Draakoni silma juveel saab
olema liiga suur ahvatlus. Kõik mida ta peab tegema, on võlurist kauem elama.
Kuid ta poleks iial uskunud, et tüdruku räägitud maagia ja koletised on
tõelised.
Ta poleks iial uskunud, et armub temasse nii et see teda hirmutab.
Kuid kõige enam ei oleks ta iial uskunud, et ta peab valima kohutava unustatud
reliikviate võimu ning tema kohusetunde vahel, päästa need inimesed, kes parima
meelega näeksid teda tuleriidal.
Curtis Vance ei usus maagiasse. Kuid maagia usub temasse ja kui ta seda
peatada ei suuda, siis maailm mattub leekidesse.
Fantasy, NA, Romance
Seda raamatut pakutakse lugeda Scott Lynchi raamatute fännidele, seega
loomulikult pidin ma selle raamatu NetGalleyst küsima. Ning lugedes sain ma aru,
et lisaks sellele et see lugu on väga Lynchilik, on see ka väga Schwabilik, et
siis pange Kell ja Locke kokku, lisage veel ka Chandler J. Birchi Ashes ja
saategi Curtis Vance.
Curtis on varas, kes elab välislinnas ja on kuulus oma nobedate näppude
poolest, seega antakse talle ülesandeid varastada eriti raskesti kättesaadavaid
asju, ning äärmiselt hinnalisi museaale. Kuid viimane asi mille ta röövis,
annab imeliku tagasilöögi. Nimelt pärast seda, kui ta oma viimase röövimise
korda saatis, end korralikult purju jõi sattus ta kõrvaltänavasse, kus teda
ründas ning sundis teda jooma sellest samast peekrist, mille ta varastas, üks
imelikult riides naisterahvas.
Hommikul ärgates sunnib see tüdruk ta endaga koos linnast lahkuma, kuid
veel enne lahkumist ründavad neid maagid. Ja teel nende sihtkohta, vanasse
unustatud linna, ründavad neid maanteeröövlid, vargid, nad peavad põgenema
linnast, kus sütib nende seal oleku ajal linna hävitav tulekahju, ning
unustatud linna varemed varisevad põrmuks.
Curtis pole alati varas olnud, ta on tegelikult sündinud ju kesklinnas,
mis on välislinna eest kaitstud müüriga ning kui seal kellelgi avastatakse
väikegi side maagiaga, siis need inimesed põlevad tuleriidal. Curtise
tulihingelise uskumuse tõttu, et kõik peavad reeglitele alluma, põlesid ka ta
vanemad, ning suri ka ta õde. Nüüd on ta üksi ja ta ei usu enam millegisse. Tal
on sõbrad, kelle ta leidis siis kui ta kesklinnast põgenes, kes teda aitasid
üle saada õe surmast, leida tema kutsumus olla varas, kuid kui ta nüüd linna
tagasi tuleb, siis toob ta ka surma endaga kaasa.
Nagu ma juba ütlesin, selline segu Lynchi ja Schwabi raamatutest, täis
maagiat ja üksikuid kogu maailma vastu mässavaid noorukeid, kelle saatus saab
olema päästa paljusid, kui ta vaid lepib kord sellega, et ta pole üksik hunt,
kelle eesmärk on vaid ta enda heaolu.
Iseenesest polnud see paha lugu, kuid hea lugu ta ka just polnud, liiga
hüplik, liiga ebaloogiline, liiga palju imelike ohvreid, kelle surmast ei
saanud otseselt keegi kasu ja lugu ka sellest paremaks ei muutunud … see lugu
oli liialt laialivalguv ja liialt palju asju oli ühtekokku surutud.
Loetav, kuid ei midagi erilist. Vahest kui ma poleks Lynchi ja Schwabi raamatuid
lugenud …
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar