Hapu tüdruk

Raamat: Vinegar Girl (Hogarth Shakespeare #3) by Anne Tyler tõlk Karin Suursalu (2016, 2018) Varrak, RR, A 
Hinne: C- 
Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/38348950-hapu-t-druk 
Kate Battista tunneb, et ta elu on seisma jäänud. Kuidas sai temas majapidaja ning koduhoidja ta ekstsentrikust isale ning upsakale, kenakesele nooremale õele Bunnyle? Lisaks sellele on tal alati tööl probleemid – ta eelkooliealised kasvandikud jumaldava teda, kuid nende vanematele ei meeldi alati tema ebatavalised arvamused ning otsekohesed kombed. 

Dr. Battistal on aga teised probleemid. Pärast seda kui teda on aastaid hoitud akadeemilises pärapõrgus, on ta lõpuks jõudmas oodatud tulemuseni. Tema uurimus võiks aidata miljoneid. Kuid tal on üks probleem: tema suurepärasel noorel laboriassistendil Pyotril on viisa aegumas. Ning ilma Pyotrita ei suudaks ta oma uuringuid jätkata.

Kui dr. Battista mõtleb välja uskumatu plaani, kuidas Pjotr saaks edasi riiki jääda, peab ta lootma – nagu alati – et Kate aitab teda. Kate on raevus: seekord küsib isa temalt liiga palju. Kuid kas ta suudab vastu panna kahe mehe liigutavatele püüdlustele tema meelt muuta? 
Romance, Retell 

Hapu tüdruk on siis järgmine Hogarth Shakespeare sarja raamatutest. Seekordne lugu on uusversioon Tõrksa taltsutusest e. Suudle mind Kate. 

Minu jaoks oli see nagu tõrksa taltsutuse ja filmi Roheline kaart segu. Ja ma ei tea, kas põhjus on tõlkes (mis kahjuks ei olnud just kõige parem) või ongi lugu selline elutu, lame … kuidas seda seletada … kui tegu on väga hea raamatuga, siis elab lugeja loos sees ja kui peategelane hammustab šokolaadikooki, siis tunneb ka lugeja šokolaadi lõhna ja maitset (5D), kui on hea raamat, siis suudab lugeja lugu endale elavalt ette kujutada (3D) ja kui on lame elutu raamat, siis on see üks mustvalge tummfilm, millel pole isegi klaverimängijat saalinurgas (1D).

Vot selline just see raamat oligi – tegelased liigutasid end vastavalt etteantud tekstile, mis on originaalist toodud kaasaega, kuid neis puudus elu, puudus Richard Burton ja Elizabeth Taylor … Kate oli otsekohene lasteaiakasvataja, kes oli tegelikult vägagi tark naine, kuid ta oli enda kanda võtnud Bunny ema ja isa majapidaja rolli. Bunny oli tüüpiline ameerika teismeline, tüdrukute isa oli Professor, kes elab oma uuringu jaoks ja kõik muu ta ümber võiks eksisteerimast lakata, kuni tal seda ümbritsevat vaja pole. Pjotr oli tüüpiline immigrant, kes ei taju kõiki keele nüansse, kellele kõik on uus, kõik on põnev, kes oskab vajadusel väga head nägu teha ja kui enam vaja pole, saab ka temast Professor, kes unustab end ümbritseva, kuid kui vaja on, tõstab temas peab venelase mässumeelsus ja raskekäelisus. Ja vaatamata kõigele sellele oli see lugu tühi ja elutu, punktist A punkti B liikumine, kuni jõutakse sama lõpuni, mis oli ka originaalloos.

Ärge saage minust valesti aru, raamat pole halb, lihtsalt ma ootasin rohkemat ja kahjuks pidin pettuma.

Järgmine lugu, palun!!

Suveöö unenägu

Raamat: Midsummer Night's Dream by William Shakespeare, tõlk Anu Lamp (1595)

Lühikokkuvõte:  https://www.goodreads.com/book/show/38769167-suve-unen-gu

Nelja armastajapaari aina teisenevad lood ühel kummalisel ööl Ateenas annavad läbi Shakespeare'i poeetilise keele edasi inimtunnete rikkuse oma ülevuses ja jaburuses. Sealjuures segavad nad ausate käsitööliste soovi lavale seada tõelise armastajapaari, Pyramuse ja Thisbe, ülimalt kurba ja traagilist saatust…

Drama, Humor, Classic

Kes siis pole näinud filmi või näidendit Suveöö unenägu. Kuna ma olen näinud igasuguseid erinevaid versioone, siis polnud ma päris kindel, kas ma olen seda näidendit varem lugenud ja isegi pärast lugemist pole ma ikka veel selles kindel, et ma varem seda lugenud polnud. Mingi aeg lugesin ma kõiki Shakespeare teoseid, mis mulle kätte sattusid ja see võis vabalt olla üks neist aga nagu ma juba ütlesin, olen ma näinud kahte erinevat etendust ja kahte erinevat filmi, kus küll tegevus toimus erinevates keskkondades ja erinevatel ajastutel, kuid teksti polnud neis üheski muudetud, seega ei saa ma kindel olla, kas lihtsalt tean teksti hästi või olen lugenud.

 

Ka see teos on osa mu maailmakirjanduse loengusarjast, kuid loengut pole veel olnud, seega ootan ma veel põnevusega, kuidas õppejõud seda tutvustab ja mida lisaks räägib.

Aga Suveöö unenägu on midagi mida võiks igaüks vähemalt korra elus lugeda, või vaadata.

The Guernsey Literary and Potato Peel Pie Society

Raamat: The Guernsey Literary and Potato Peel Pie Society (Gurnsey kirjandus- ja kartulikoorepiruka selt) by Mary Ann Shaffer, Annie Barrows, tõlk Evelin Banhard (2008, 2018) Pegasus, RR, A
Hinne: A 
Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/2728527-the-guernsey-literary-and-potato-peel-pie-society 
Jaanuar 1946: London väljub tasapisi II Maailmasõja varjust ning kirjanik Juliet Ashton otsib oma uue raamatu jaoks ideed. Kes oleks võinud arvata, et ta leiab idee kirjast, mille on saatnud talle mees, kellega ta pole kunagi kohtunud, kes on pärit Guersney saarelt, ning kes on saatnud talle kirja, kuna tema nimi oli kirjutatud Charles Lambi raamatu tiitellehele. 

Juliet ja tema uus kirjasõber hakkavad kirju vahetama, ning üha enam tõmmatakse teda selle mehe ja tema sõprade maailma – ning milline suurepärane erakordne maailm see on. Guernsey kirjanduslik ja kartulikoore piruka selts – sündinud hetke ajel, kui oli vaja alibid, miks selle liikmed olid väljas peale Sakslaste poolt kehtestatud liikumiskeeldu – koosneb võluvatest, humoorikatest ning vägagi inimlikest karakteritest, alates seakarjusest kuni frenoloogini, ning neid kõiki seob kirjandus.

Juliet asub kirjavahetusse kõigi seltsi liikmetega, saades sedasi teda nende saarest, nende lemmik raamatutest ning millise jälje on hiljutine Saksa okupatsiooni nende kõigi eludele jätnud. Juliet on nende lugude lummuses, ning võtab ette teekonna Guernsey saarele, ning see mille ta sealt leiab, muudab ta elu igaveseks. 
Romance, Drama, History 

Nagu ikka juhtub, leidsin ma ka selle raamatu tänu sellele, et nägin sellest valmiva filmi treilerit. Ja see on üks suurepärane leid!!

Kogu lugu on üles ehitatud kirjadele. Julieti kirjad tema kirjastajale ja parima sõbranna vennale, kirjad ta sõbrannale. Nende vastused talle. Guersney kirjandusliku ja kartulikoorekoogi seltsi liikmete kirjad talle ja tema vastused neile, kirjad teistelt Guernsey elanikelt Julietile, kui nad saavad teada, et ta tahab kuulda nende kogemusi okupatsiooni ajast. Julieti austaja, Ameerika suurärimehe kirjakesed ja telegrammid talle ning Julieti vastused talle. Need kirjad on küll kronoloogilises järjekorras, kuid mitte kõik kirjad pole ära toodud, osadele kirjadele on viidatud vastustes või jätkukirjades. 

Mida kaugemale lugu läheb, seda rohkem hakkab Juliet mõistma, et tal on käes midagi, mida ta võib-olla ei oska vääriliselt raamatuks seada, sest kõik need viis aastat, mis saar oli Sakslaste käes, on saare elanikele väga julmad jäljed jätnud. Tema kirjastaja Sidney soovitab tal keskenduda ühele kesksele asjale, kas loole või isikule, mis aitaks lugusid kokku põimida. Kui Juliet siis oma mustandi uuesti üle vaatab, leiab ta selle keskse tegelase. See on noor neiu, nimega Elizabeth, kes tegelikult ei olnud saarlane, kes oli seal küll varemalt suviti käinud saarel koos ema peremehega ja oli vahetult enne okupatsiooni tulnud saarele nende maja kinni panema, kuid oli siis sinna jäänudki. Elizabeth on see, kes on nende kõigi südames see killuke päikest, mis neil aitas need kohutavad aastad üle elada (noh pea kõigi). Neil kõigil on temaga seose rääkida midagi uskumatut ning Elizabeth ei puudutanud ainult saarlaste elusid, tema suur süda ja piiramatu headus puudutas ka noort prantsuse tüdrukut, kes poleks sõda üle elanud kui poleks olnud Elizabethi.

Seltsi liikmed kaitsevad väga Elizabethi pärandit neile ja ka Juliet tunneb, et ta on osa sellest kaitsvast seltsist, eriti pärast seda kui ta ka ise saarele jõuab, kohtub kõigi seltsi liikmetega ning asub elama Elizabethi majja.

See oli üks vägagi emotsionaalne, humoorikas ja kaasakiskuv lugu. Suurepärased karakterid, vaimustav ülesehitus ja huvitav taustalugu. Põhjus, miks sellel raamatul on kaks autorit on see, et raamatu kirjutamist alustas, tegelikult alustas ja ka lõpetas ja avaldas esimese vägagi populaarse versiooni Mary Ann Shaffer, kes nagu Julietki sai teada saare okupatsioonist täiesti juhuslikult hoopis muul põhjusel saarele sattudes, kuid see teema hakkas teda huvitama ja seega kirjutas ta valmis selle loo, nii nagu tema seda nägi. Aastaid hiljem, kui kirjastus palus tal lugu natuke kohendada, ei olnud ta selleks enam võimeline, sest ta oli liialt haige, õnneks aga oli ta peres veel üks kirjanik, õetütar, kes siis tädi eest raamatut kohendas, kartes küll alguses, et kuidas ta saab toime kellegi teise mõtete edasiandmisega, kuid ta oli ju kogu elu kuulnud oma tädi lugusid, seega suutis ta hoida sama stiili ja elada sellesse loosse samamoodi sisse, kui tädigi.

Väga hea raamat, jääb vaid loota, et nad on suutnud filmiga raamatut väärikalt edasi anda.