2018

Artemiz's 2018 book montage

Ladies of the Ticker: Women and Wall Street from the Gilded Age to the Great Depression
The Pearl Sister
The Modern Woman's Guide to Finding a Knight
Mägismaa
Savage Bonds


Artemiz's favorite books »

teisipäev, 13. veebruar 2018

Maa, kus puudel pole varje



Raamat: Le pays où les arbres n'ont pas d'ombre by Katrina Kalda, tõlk Anti Saar (2016, 2017) Varrak, RR, A
Hinne: D
Katrina Kalda mahukas romaan „Maa, kus puudel pole varje” on omalaadne düstoopia, mis jutustab elust saladuslikul tasandikul ühe keelatud linna äärealal. Romaan on jutustatud kolme naistegelase, Sabine’i, Astridi ja Marie (vanaema, ema ja tütre) vahendusel, kellel on igaühel erinev suhe kirjeldatavasse maailma. Tegemist on tõeliselt mastaapse romaaniga, mis hoiatab läänemaailma ühe võimaliku allakäigutee eest. Kui eelmised kaks Kalda romaani olid tegevustikult seotud Eestiga, siis uue romaani tegevuspaika ei ole täpsustatud, see on nimetu maailm, mis on kummati ebaõdusalt ehe ja jääb lugejat pikaks ajaks kummitama.
Drama, Dystopia

Jah, ma panin sellele raamatule nii madala hinde, aga seda kaugeltki mitte selle pärast, et raamat oleks halb olnud, lihtsalt taas kord, ei olnud minu tüüpi raamat, aga iseenesest on raamat väga hästi kirjutatud ja õige lugeja kindlasti naudib loetut.

Mis on siis maa, kus puudel pole varje? Selle vastuse poole liiguvad kolm naist, vanaema, ema ja tütar. Nende lood algavad erinevast punktist, vanaemal ääremaale saabumisest, emal tütre isaga kohtumisest ja tütrel natuke enne lõppu. Nad kõik näevad end ümbritsevat erinevalt, nad kõik tunnevad puudust erinevatest asjadest, ning nad elavad küll koos, kuid tegelikult nad pole koos, tütred hoiavad eemale oma emadest erinevatel põhjustel, ning samas tunnevad nad ka puudust oma emadest erinevatel põhjustel.

See maailm, kus nad elavad, või õigemini, see maailm mis on järele jäänud mingi katastroofi tagajärjel, meenutab nii mõndagi varem loetud düstoopilist maailma ja samas ka väga minu oma lapsepõlve, lihtsalt kümme korda mustemates värvides – kõik need kõrghoonete/kivilinna kirjeldused, ühissaunad, defitsiidi järel järjekordades seismised, keelatud asjade hävitamine ja millegi kauge ülistamine ja selle nimel töötamine …

Tegelikult võiks öelda, et tegu oli ühe äärmiselt masendava looga, mis algusest peale võtab hoogu suureks lõpplahenduseks, ning siis ta lõppeb ja tegelikult ei lõppe ka. Omamoodi teeb see kõik hingele haiget, kuid samas paneb ka mõtlema, aga kui juba mõtlema hakata, siis mõistad et sa ei taha mõelda, sellest vähemalt mitte.

Hästi kirjutatud ja suurepäraselt tõlgitud, kuid mitte minu raamat.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar