Raamat: The Ballroom Café/ The Secrets of
Roscarbury Hall by Ann O’Loughlin,
tõlk Raili Lass (2015, 2018) Varrak, RR, A
Õed Ella ja Roberta O’Callaghan pole üksteisega aastakümneid rääkinud,
sest nende vahel on perekonna tumedad saladused. Nad elavad üheskoos Iirimaal
lagunevas peremõisas, suheldes üksteisega vaid esikusse jäetud napisõnaliste kirjakeste
abil, mis on täis kibedust. Kuid kui nende senist elu ähvardab pankrot,
püüab Ella neid päästa sellega, et avab mõisa ballisaalis kohviku – mida Roberta
jälestab.
Mida edukamalt kohvikul läheb, seda enam tõmmatakse õed uude
võitlusesse, kui Debbie, Ameeriklanna, kes otsib oma bioloogilist ema, asub
tööle Ballisaali kohvikus. Debbiel pole otsimiseks palju aega jäänud, kuid ta
tahab teada, mis on ta emast saanud, aga kohalikus kloostris vastatakse
talle vaid kas vaikuse või valedega. Debbie ei taha tõest loobuda, seega lükkab
ta veerema palli, mis paljastab paljude lapsendamistega seotud skandaali, mis
raputab nii kohalikke elanikke kui ka tülitsevaid õdesid.
See jõuline ja liigutav lugu kaotatud ja leitud armastusest.
Drama, Fiction,
Mystery
See Ballisaali kohvik oleks nagu järg Armastuse ja Sõja lauludele, sest
Armastuse ja Sõja laulud lõppevad illegaalse lapsendamisega ja siin raamatus on peategelasteks üks nendest lastest ning paljud nendest emadest.
Loo alguses tutvustatakse lugejale Ellat ja Robertat, kes jagavad küll
elamiskohta, kuid parema meelega ei näeks üksteist enam kunagi. Ella on see kes
maja eest hoolitseb ja Roberta on see kes kõige üle viriseb, kuid ise ei tee
midagi ei maja ülal pidada. Ella avab õe vastuväidetest väljategemata kohviku
ja Debbie ilmub juhuslikult nende uksele, ning Ella pakub talle tööd. Ajutiselt.
Tasapisi saame õdesid rohkem tundma, samuti ka Debbiet, külakese
postkontori emandat, kloostri peaabtissi ja ka teisi, kes on Ella, Roberta ja
Debbie eludega seotud. Nende mineviku valusad pildid selginevad tükkhaaval,
paljastades saladusi, mis on nende elu kujundanud just selliseks nagu neil sel
hetkel on. Ühe saladuse paljastamine lükkab liikuma laviini, mis kisub lahti ka
teised saladused ning sellega saavad inimesed kas väga masendavaid või lootust
andvaid uudiseid.
See oli üks väga hingekriipiv lugu, kuid kahjuks on ta kirja pandud
vägagi hüplikul viisil, millega küll lõpuks harjub, kuid algus annab väga palju
põhjust raamat käest panna ning mitte edasi lugeda. Nimelt on O’Loughlini stiil
selline, et ta suudab ühe lehekülje jooksul visata lugejat minevikku, tulevikku
ja olevikku ilma ühegi hoiatuseta või siis vihjeta, et see lõik ei olegi enam
siin ja jutustaja/peategelane ei olegi enam see, kes oli eelmises lauses.
Samamood on ta jutu ajaliin vägagi segane (või siis on selline segadus tekkinud
tõlke käigus) kus vahel jääb mulje, et kahe lehekülje sündmuste vahel on paar
tundi, kuid siis selgub jutust, et möödunud on paar päeva, ning järgmises
lõigus on taas juttu, eilsest hommikust.
Lugu on huvitav (kuigi Iirimaa juttude puhul nii tüüpiline, eriti peale
Philomena filmi) ja karakterid on väga hästi üles ehitatud, kui vaid see
ajaliin nii hüplik poleks olnud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar