Ballisaali kohvik

Raamat: The Ballroom Café/ The Secrets of Roscarbury Hall by Ann O’Loughlin, tõlk Raili Lass (2015, 2018) Varrak, RR, A

Lühikokkuvõte:  https://www.goodreads.com/book/show/38460066-ballisaali-kohvik

Õed Ella ja Roberta O’Callaghan pole üksteisega aastakümneid rääkinud, sest nende vahel on perekonna tumedad saladused. Nad elavad üheskoos Iirimaal lagunevas peremõisas, suheldes üksteisega vaid esikusse jäetud napisõnaliste kirjakeste abil, mis on täis kibedust. Kuid kui nende senist elu ähvardab  pankrot, püüab Ella neid päästa sellega, et avab mõisa ballisaalis kohviku – mida Roberta jälestab.

Mida edukamalt kohvikul läheb, seda enam tõmmatakse õed uude võitlusesse, kui Debbie, Ameeriklanna, kes otsib oma bioloogilist ema, asub tööle Ballisaali kohvikus. Debbiel pole otsimiseks palju aega jäänud, kuid ta tahab teada, mis on ta emast saanud, aga kohalikus kloostris vastatakse talle vaid kas vaikuse või valedega. Debbie ei taha tõest loobuda, seega lükkab ta veerema palli, mis paljastab paljude lapsendamistega seotud skandaali, mis raputab nii kohalikke elanikke kui ka tülitsevaid õdesid.

See jõuline ja liigutav lugu kaotatud ja leitud armastusest.

Drama, Fiction, Mystery

See Ballisaali kohvik oleks nagu järg Armastuse ja Sõja lauludele, sest Armastuse ja Sõja laulud lõppevad illegaalse lapsendamisega ja siin raamatus on peategelasteks üks nendest lastest ning paljud nendest emadest.

Loo alguses tutvustatakse lugejale Ellat ja Robertat, kes jagavad küll elamiskohta, kuid parema meelega ei näeks üksteist enam kunagi. Ella on see kes maja eest hoolitseb ja Roberta on see kes kõige üle viriseb, kuid ise ei tee midagi ei maja ülal pidada. Ella avab õe vastuväidetest väljategemata kohviku ja Debbie ilmub juhuslikult nende uksele, ning Ella pakub talle tööd. Ajutiselt.

Tasapisi saame õdesid rohkem tundma, samuti ka Debbiet, külakese postkontori emandat, kloostri peaabtissi ja ka teisi, kes on Ella, Roberta ja Debbie eludega seotud. Nende mineviku valusad pildid selginevad tükkhaaval, paljastades saladusi, mis on nende elu kujundanud just selliseks nagu neil sel hetkel on. Ühe saladuse paljastamine lükkab liikuma laviini, mis kisub lahti ka teised saladused ning sellega saavad inimesed kas väga masendavaid või lootust andvaid uudiseid.

See oli üks väga hingekriipiv lugu, kuid kahjuks on ta kirja pandud vägagi hüplikul viisil, millega küll lõpuks harjub, kuid algus annab väga palju põhjust raamat käest panna ning mitte edasi lugeda. Nimelt on O’Loughlini stiil selline, et ta suudab ühe lehekülje jooksul visata lugejat minevikku, tulevikku ja olevikku ilma ühegi hoiatuseta või siis vihjeta, et see lõik ei olegi enam siin ja jutustaja/peategelane ei olegi enam see, kes oli eelmises lauses. Samamood on ta jutu ajaliin vägagi segane (või siis on selline segadus tekkinud tõlke käigus) kus vahel jääb mulje, et kahe lehekülje sündmuste vahel on paar tundi, kuid siis selgub jutust, et möödunud on paar päeva, ning järgmises lõigus on taas juttu, eilsest hommikust.

Lugu on huvitav (kuigi Iirimaa juttude puhul nii tüüpiline, eriti peale Philomena filmi) ja karakterid on väga hästi üles ehitatud, kui vaid see ajaliin nii hüplik poleks olnud.