Vihma ja kuupaiste lood

Raamat: 雨月物語 [Ugetsu Monogatari] by Ueda Akinari, tõlk Rein Raud (1776, 2015)

Lühikokkuvõte:  https://www.goodreads.com/book/show/26846638-vihma-ja-kuupaiste-lood

Ueda Akinari (1734-1809) on XVIII sajandi Jaapani õpetlane, luuletaja ja viljakas kirjamees, kelle laiem kuulsus põhinebki 1776.aastal ilmunud tondijuttude kogumikul “Vihma ja kuupaiste lood”. See jutukogu pole kaotanud oma populaarsust tänaseni ning lisaks põnevusele ning elutarkuslikule taustale on see raamat ka suurepärane osutus Akinari sügavast inimesetundmisest. Me leiame siit päris laialdase galerii erinevaid inimtüüpe, nii õilsaid ja tarku kui ka rumalaid ja tühiseid, nagu inimesed ikka on, kõikjal ja läbi aegade.

 

"Kui maailmas on asjad segi, siis muutuvad hirmsaks ka inimeste meeled, lausub Ueda Akinari. Tema jaapanlikult poeetiline jutustamiskunst viib lugeja otsekui täiskuu lummuses igapäevase ja üleloomuliku, kauni ja kõhedakstegeva kohtumisnõlvale. Seal nad ongi – vihma ja kuupaiste lood," on teksti iseloomustanud poeet Doris Kareva.

Paranormal, Gothic, Classic

Taas üks huvitav klassika, mida lugesin seoses Maailmakirjanduse loenguga.

Üks minu ammustest lemmikutest on Libarebased ja kooljad, seega pole Vihma ja kuupaiste lood minu esimene kokkupuude aasia muinasjuttude/õuduslugudega. Taas kord on naised kõige kurja juur ja nende kaudu saavad kurjad vaimud kergesti inimeste maailma tungida, et pahaaimamatutele/patustavatele meestele kätte maksta. Kui mina pean neid lugusid õpetlikeks hoiatuslugudeks, siis üldiselt peetakse neid õuduslugudeks, kuid sellisel juhul on ka vendade Grimmide muinasjutud õuduslood. Mõelge ise, kui nendes aasialugudes on kurjad vaimud, kes tahavad süüa inimliha, siis on ka Grimmide muinasjuttudes nõiad ja hiiglased, kes himustavad laste liha ja armukadedad abikaasad tapavad naisi, säilitades nende pead ja õed peavad oma vendade päästmiseks oma sõrmi maha raiuma, ja kõiksugused muud sellised õudused.

Ja siis veel üks mõte, miks on rahvajuttudest just õudusjutud nii kergesti rahvale meelde jäänud ja meieni välja jõudnud? Aga ikka selle pärast, et see hirmu tunne jääb paremini meelde ja lood on ka põnevamad. Tavalised ninnu-nännu armastuslood on küll ilusad, kuid neis pole midagi nii erakordset, et nad meelde jääksid, hirm ja valu jäävad paremini meelde, kui rõõm ja õnn.

Kuid kui panna kirja raamatuid, mida kindlasti peaks elu jooksul vähemalt korra lugema, oleks minu poolt sinna nimekirja nii Vihma ja kuupaiste lood kui ka Libarebased ja kooljad. Hea meelelahutus ja õpetlikud lood.