Leegitsev rist, 1. raamat

Raamat: The Fiery Cross (Võõramaalane V raamatu 1. raamat) by Diana Gabaldon, tõlk Krista Suits (2001, 2018) Varrak, RR, A 
Hinne: B
Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/42435023-leegitsev-rist 
On aasta 1771 ja sõda on tulemas. Jamie Frases teab seda, künata abikaasa on talle seda rääkinud. Kuigi ta ei tahaks, peab ta siiski seda uskuma, kuna Clairel on see kohutav ennustamise võime –ajaränduri kindel teadmine. Claire eriline vaade tulevikule on toonud talle jub varemgi nii ohtu kui ka õnnistust, seega ongi Claire teadmised ees ootavast revolutsioonist talle kui hubisev tõrvikuvalgus ees ootavates ebakindlates aastates – või siis süütab see tõrvik nende elud ja jätab järele vaid tuha. 
Fantasy, Romance, History, Time Travel 

Viies raamat, kõige paksem neist (originaal on pea 1500 lk), kuid samas läbib kõige lühema aja.

Raamatu esimesed 200 lk on ühest pulmast, ettevalmistusest, tõketest, keerdudest ja tagajärgedest ja viimased 150 lk on teisest pulmast, ettevalmistustest, tõketest, üllatustest ja tagajärgedest. Vahepeale on põhimõtteliselt uusasukate elust. See on suurepärane raamat, milles on ütlemata suur hulk infot ja hästi palju algusi järgmiste raamatute lugudeks, aga ikkagi on ta nagu sissejuhatus sellele mis on ees ootamas. Seega pea kaheksasada lehte sissejuhatust.

Aga Gabaldon oskab isegi sissejuhatuse huvitavalt kirjutada, sidudes oma loo päris ajalooga, huvitavate pildikestega uusasukate raskest, ohtuderikkast ja halastamatust elust keset põlislaasi eemal suurematest asundustest. See ei ole enam ainult Claire ja Jamie lugu, nüüd on ta ka Rogeri ja Brianna lugu, kes on üllatavalt sujuvalt minevikku sisse sulandanud, vaatamata sellele et nad vahel omaette olles meenutavad endiselt seda, mis kuskil kaugel tulevikus ootamas on.

See oli see raamat, kus ma esimest korda hakkasin mõtlema, et mida Frank tegelikult Claire ja Jamie kohta teadis. See et Claire lubas talle, et ta ei uuri Jamie kohta, ei tähenda ju seda, et Frank seda teha ei tohtinud ja kui Brianna ja Roger olid leidnud selle ühe kuulutuse, siis tormasid nad ju mõlemad Claire juurde, minemata kaugemale, et veel teisigi puutepunkte leida. Frank pidi midagi teadma, miks ta muidu selle hauakivi panna lasi ja miks ta Briannale õpetas kõike seda, mida tal nüüd vaja läheb. Ja siin tuleb taas kord see lõputu saba tagaajamise hetk, et kui Claire, Brianna ja Roger jätsid endast maha teate, mida Frank luges, et siis tegutseda edasi nii et Briannal oleks kergem oma „tulevikule/minevikule“ vastu minna, kas ta siis äkki tegi mõningaid asju ka selle mõttega, et minevikku muuta, või äkki teeb veel Brianna midagi millega ta saaks „tuleviku“ muuta, et siis kumb oli enne, kas muna või kana, sest ühel hetkel jõuab ju aeg ikka tagasi sinna kus Claire sünnib uuesti ja kas ta läheb siis taas kord tagasi minevikku …. Nagu ma ütlesin, on Gabaldonil anne kirjutada oma lugusid nii, et neis on palju vihjeid tulevikule, minevikule ja iial ei tea, mis veel ees ootab.

Raamat on endiselt hea, mis sellest, et ma seda teist korda loen. 

Kuid, samaaegselt uue raamatuga jõudis ju aeg ka sinnamaale, et Võõramaalase neljas hooaeg jõudis telerisse. Ja ma ei saa, mõned asjad lihtsalt häirivad kohe väga. Kui viiendas raamatus viskab Jamie Rogeri üle nalja, kuna Rogeril pole nägemine just kõige parem, aga ta ise näeb endiselt kõike suurepäraselt, siis juba kolmandal hooajal, kandis seriaali Jamie prille. Ja ma mäletan väga hästi, kui kaua läks Clairel aega enne kui ta aru sai, et Jacosta on pime, kuid siin ütleb Jacosta juba esimesel kohtumisel, et ta on pime. Ning endiselt ei suuda ma näha noort Ianit indiaanlasena ning Rogerit ja Briannat Jamie kõrval seismas ja rasket talutööd tegemas – need näitlejad lihtsalt ei sobi minu ettekujutusega nendest tegelastest. Ju ma pean neile lihtsalt aega andma.

Aga raamat on hea, kuigi väga raske igapäevasel kaasas kanda, et igal vabal hetkel lugeda saaks :).