Jo Nesbø põnevikul „Macbeth” on Shakespeare’i näidendi kondikava ja tegelased, aga sündmustik on viidud 1970. aastate nimetusse troostitusse tööstuslinna.
Korruptiivne politseiülem Kenneth on juhtinud linna moraalse laostumise mülkasse. Tema surma järel tekib lootus, et linna elujärg hakkab paranema, kui politseiülemaks kutsutakse aus ja põhimõttekindel Duncan.
Politseinikud Macbeth ja Duff, noorpõlvesõbrad, kes kasvasid koos üles lastekodus, on paistnud silma võitluses rivaalitsevate narkojõukudega. Nüüd konkureerivad mõlemad samale kõrgele ametikohale. Samal ajal punub Lady, Macbethi elukaaslane ja mõjukas kasiinoomanik, enda ja oma armastatu jaoks auahneid ja mõrvarlikke plaane.
Kõige taustal tegutseb narkoparun Hekate, Nähtamatu Käsi, kes on harjunud oma tahtmist saama ja mängib inimeste nagu malenuppudega.
Mystery, Thriller, Crime, Retelling
See osa Hogarth Shakespeare sarjast, on siis see neetud Šoti näidend, mis on toodud peaaegu tänapäeva.
Nesbo kirjutatud uusversioon on minu jaoks vägagi visuaalne. Macbethi muutumine sõbralikust ja abivalmist politseinikust pidevas narkouimas olevaks võimuahneks türanniks näen mina kui koomiksikangelase muutumist pahariks, nagu Batmanist saaks tema negatiivne vastand, nagu näiteks Ämblikmehest sai Must Ämblik.
Lugedes jooksevad mul pidevalt silmade ees kaadrid kõigist DC maailma koomiksite ekraniseeringutest, kus vihma sajab Gotham või Starling Citys pidevalt ja head inimesed muutuvad tahtmatult halvaks. Lisaks DC maailmale võite lisada veel ka selle Blade Runneri Los Angelese, pimeda ja märja patulinna, ning seega võite ka juba lisada Sin City enda.
Et siis, see klassikaline lugu, kuidas üks valele hetkel öeldud vale sõna valele inimesele võib muuta kogu linna/riigi ajaloo, on kirjutatud nii, et sellest saaks suurepärane koomiks kokku panna.
Ma nautisin selle Šoti näidendi lugemist ka teist korda!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar