Ühel tormisel 1928. aasta ööl uhuvad merelained Inglise kanali rannale surnud vaala. Seaduse järgi kuulub korjus kuningale, ent 12-aastasel orvul Cristabel Seagrave’il on teised plaanid. Ta kaasab oma õe Flossie, väikevenna Digby – kauaoodatud pärija Chilcombe’i häärberile –, noorima köögitüdruku Maudie Kitcati ja perekonda külastava kunstniku Tarass Grigorjevitš Kovalski, et üheskoos ehitada vaala hiigelsuurte roiete vahele teatrilava. Cristabelile on Vaalaluu teater varjupaik hoolimatute kasuvanemate ja tragide guvernantide eest ning paik, kus tema kujutlusvõime õitsele puhkeb.
II maailmasõja alguseks on Cristabelist sirgunud isepäine noor naine. Nii temast kui Digbyst saavad Briti salaagendid natside okupeeritud Prantsusmaal. Õde-vend avastavad endid mängimas varasemast tunduvalt ohtlikumat näitemängu, mis ähvardab perekonna lahku kiskuda …
Drama
Taas üks raamat, millest sisukokkuvõte jätab täiesti vale mulje.
“Vaalaluu teater” on lugu kahest õest ja vennast, kes on kõik vereliini pidi seotud aga, neil pole kõik vanemad samad - Cristabeli ema suri varakult, tema isa abiellus uuesti ja sündis Flossie. Nende isa suri ja Flossie ema abilellus Cristabeli onuga, ning sündis Digby, vot selline kärgpere siis.
Kogu lugu saab alguse esimese maailmasõja ajal, kui Cristabeli onu on sõjasangar ja tema kasuema on huvitatud kõigest muust, kui oma lastest (eriti kui need lapsed on seotud tema esimese abikaasaga). Lastel on vaba voli teha mõisa maadel, mida nad tahavad. Nad ajavad ära kõik oma guvernanid ja ronivad vaala korjusel, ning sõbrustavad mustlaselu elava vene kunstnikuga, kellega koos nad loovad kohalikest näitegrupi, kellega nad koos iga suvi lavastavad ühe klassikalise näidendi. Kui randa uhutud vaala skelett hakkab tagasi merre minema, veetakse ta luud selle majakese juurde, kus nad tavaliselt on teatrit tehtud ja nendest tehakse lava, mille vahel etendusi lavastada.
Koos uue sõjaga jääb soiku teater ja õppetunnid ning üleüldse kogu elu mõisas. Digby ei taha, et teda kindlasse kohta teenima saadetaks, seega paneb ta end kirja jalaväkke ja läheb esimese dessandiga Prantsusmaale, kust tagasi tuleb juba muutunud hing. Cristabel ei saa sellest kõigest eemale jääda, sega paneb ka tema end kirja, ning teda määratakse sideteenistusse. Flossie jääb esmalt mõisat majandama, siis saadetakse sinna talle appi sõjavangid ja seejärel paneb ka tema end maavägedesse kirja.
Kui te küsite, kus olid nende veel elus olevad vanemad: üks nautis elu Londonis, kuni pomm ta leidis ja teine leidis, et ta pigem veedab aega Iirimaal.
Sõda kestab, ajad muutuvad, Digby lähed tagasi Prantsusmaale luurajana, Cristabel järgneb talle, lootuses vennaga kohtuda, kuid tuleb peagi tagasi. Järgmisel ülesandel satub ta Pariisi ja nad leiavad üksteist.
Sõja lõppedes saab pere taas kokku, nii palju kui neid on järele jäänud ja taas lavastab Cristabel vaalaluude vahel etendusi.
Kui loo lapsepõlve aeg läheb kiiresti, tormates mööda niite ja metsade all ja kõike proovides ning avastades, siis sõda aeglustab tempot. Selles osas loost annab sõda ja sellega seonduv noortele võimaluse teha seda, mida muidu poleks julgust, kuid siis pole valikut. See on aeg, kui nad mõistavad ligimeste headuse tähtsust, kindlameelsuse vajalikust, minnalaskmise tervendavat mõju ning sõja hoolimatust.
Selles loos on kõike; vanemliku armastuse erinevaid külgi, kuldajastu vabakasvatuse mõjusid, perekonna tähtust, sõjaaja koledusi, poliitilist ükskõiksust ja väga erinevat armastust.
See pole raamat, mida paari õhtuga alla neelata, see on raamat, mida rahulikult nautida, koos tegelastega kasvada ja nende eest nutta.
Kui seda millegagi peaks võrdlema, siis ilmselt telesarjaga, mida on ETV2 vaadata saanud, nimelt “Maailm leekides”.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar