Vahetult pärast teist maailmasõda leiab Inglismaal väikeses Chawtoni külas üksteist kummaline punt mõttekaaslasi, kel on soov saata korda midagi tähelepanuväärset.
150 aastat tagasi oli Chawton Inglismaa ühe tähtsama kirjaniku Jane Austeni viimane kodukoht. Nüüd leiab sealt vaid paar tema kauget sugulast ja nende allakäiva mõisamajapidamise. Kui Austeni hääbuvat pärandit ähvardab oht, võtab väike, ent kirju seltskond kätte ja seab endale eesmärgi kaitsta nii Jane Austeni kodu kui ka tema pärandit. Lihttöölist, noort leske, kohalikku tohtrihärrat, filmitähte ja muid tegelasi seob armastus Austeni ja tema loomingu vastu. Igaüks neist peab sisevõitlust omaenda kaotusvalu ja läbielatud traumaga – keda on tabanud sõda, keda mõni ammusem tragöödia –, kuid nad kõik leiavad elujõudu ühisest eesmärgist asutada Jane Austeni selts.
Romance
Selle pealkirja järgi võiks arvata, et see võiks olla midagi sellist, nagu on film “Jane Austeni raamatuklubi”, kuid neid kahte seob ainult see tuntud ajalooliste armastusraamatute autor.
See lugu saab alguse vahetult enne teise maailmasõja algust, kui Chawtoni külakeses kohtuvad Austeni raamatute austaja ja külakeses elav põllumees, ning jätkub juba kümme aastat hiljem, kui sõda on läbi ning Austen aitab kokku viia kohaliku arsti, õpetaja, teenijatüdruku, põllumehe, filmitähe, oksjonipidaja ning Austeni kauge järglase.
Nad kõik on jõudnud Austeni raamatuteni väga erinevatel põhjustel ja nad kõik on leidnud neist raamatutest just endale vajaliku tuge. Nad on ühel nõul, et Austeni pärand ei tohiks lasta kaotsi minna vaid selle pärast, et tema viimane otsustava väega sugulane ei hooli tema kuulsusest, ning pigem laseks pärandil tolmuks pudeneda, kui et nõustuks turistide lubamisega oma maavaldustesse.
Ja kõige selle taustal on see ikkagi armastuslugu ja mitte ainult ühe paari vaid mitme paari armastuslugu. See lugu pole täis leegitsevat kirge, kuid ka vaikselt hõõguvad söed võivad lõpuks lõkkele lüüa ning raamatu lõpuks leiavad nag kõik selle, mis nende ellu rõõmu toob.
Seda lugedes meenus mulle pidevalt Rebecca Romney “Jane Austeni raamaturiiul”, sest ka siin pole juttu vaid Austeni raamatutest vaid ka tema kaasaegsete autorite raamatutest ja raamatute väärtuse hindamisest ja vanadest raamatutest üldiselt.
See oli imelik, kuid samas ka huvitav lugemine.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar