Even Cowgirls Get the Blues

Raamat: Even Cowgirls Get the Blues by Tom Robbins (1976) Hinne: C Lühikokkuvõte:   https://www.goodreads.com/book/show/7572.Even_Cowgirls_Get_the_Blues 

Vabahingega hääletaja Sissy Henshaw hääletab üle 1970-ndate segaduses ja paranoilise Ameerika, kogudes teadmisi ja kogemusi, sõpru ja armsamaid ning igasuguseid imelikke tuttavaid.

Fiction, Humor, 

See raamat on mind oodanud üle 20 aasta. Pärast seda kui ma olin 1997 aastal filmi vaadanud ja K.D. Langi poolt filmi jaoks tehtud muusikat lõpmatuseni kuulanud, kingiti mulle ka raamat ja ma hakkasin seda isegi lugema, kuid ma mäletan, et lugemine läks väga aeglaselt ja lõpuni ma ei jõudnudki. Nüüd, kui ma lõpuks raamatu algusest lõpuni läbi lugenud olen, võin öelda, et kui ma oleks isegi suutnud raamatu lõpuni läbi närida, poleks ma sellest ilmselt aru saanud, sest siis polnud mul veel sellist kogemust ja lugemust ja maailm polnud veel nii ära keeranud. See raamat on vaid paar aastat noorem kui ma ise, kuid huvitaval kombel on teemad, mida Robbins siin raamatus käsitleb nii uskumatult tänapäevased.

Isegi kui raamatu algus võib olla segane ja raskesti jälgitav, siis ühel hetkel hakkab kõik sujuvalt jooksma ja mida sügavamale Sissy maailma minna, jälgides tema vestlusi dr Robbinsi ja Chinkiga, seda huvitavamaks lugu läheb. Lugu peaks olema humoorikas, kuid kas siis erinev kultuuritaust või ajavahe, kuid huumorit ma siit palju ei leidnud, küll aga leidsin ma end ühel hetkel nutu äärel. Ja ma ei usu ikka veel, et Sissy ülisuured pöidlad, mis arstide sõnul olid igati töökorras liikmed, takistasid tal paljusid asju teha, lihtsalt sellepärast, et nad olid suured.

See on selline raamat, mida võiks lugeda, kuid mida ei julgeks kellegile soovitada, sest see võib solvata, ärritada, igav olla, arusaamatuks jääda, kuid mul pole kahju, et ma raamatu läbi lugesin ja mul on hea meel, et ma seda nüüd tegin, mitte varem.