Surmkindel mõrvaplaan. Salakaval peibutis. Ja mitmeid maid hõlmav võidujooks ajaga, et tabada mõrvarit …
London, 1898. Watsonit hoitakse vangis kurikalvala kriminaalse pahari ja tema jõmmide kamba poolt, ning ta kuuleb pealt mõrvaplaani, mis ei ohusta vaid Sherlock Holmesi elu vaid võib algatada ka sõja. Kui tal oleks mingitki lootust röövijate kohutavaid plaane nurjata, peab ta põgenema ja ruttu.
Kuid kõige raskemaks osutub tuttava ohu eest hoiduda. Watson püütakse peagi taas kinni ja ta ärkab vanglas, kahtlustatuna topeltmõrvas, seljas lord Harwelli riided, kes on kaduma läinud. Et ennast päästa ja mõrva ära hoida, asub Watson mängima ohtliku kassi-hiire mängu, mis viib teda piinarikkale reisile Orient Expressiga Constantinopolisse.
Samal ajal kutsutakse Sherlock ja Lucy uurima lord Harwelli kadumist. Harwelli leidmise teeb tähtsamaks ka see, et ta on tähtis osaline diplomaatilistes läbirääkimistes, mis toimuvad Constantinopolis. Ja just siis, kui Holmes uurimisse süüvib, saab ta telegrammi Watsonilt. Seega istuvad nad Luciga järgmisele Orient Expressile lootuses päästa Watsonit, ning ära hoida need kohutavad plaanid, mis võiks kogu Euroopa sõtta tõmmata.
Nende edu tundub olevat seda ebakindlam, et nende vaenlane tundub nende plaani igal sammul rikkuvat ning Watson, Holmes ja Lucy tunduvad olevat veelgi kohutavama plaani sihtmärgid. Kas need kolm kartmatut detektiivi suudavad ära hoida mõrva ning segada pahari plaane igaveseks? Või jäävad nad hiljaks?
Mystery
Kuna see on sarja kaheksas osa, siis peaks alustama sellega, et avada natuke sarja tausta. Selles fanfiction, mida kirjutab isa-tütre duo, on andnud Holmesile tütre Lucy, kes on tulnud Ameerikast, olnud näitlejanna ja esimeses raamatus avastasid nad oma sugulussidemed ja lahendasid ka koos esimese müsteeriumi. Kaheksandaks osaks on Lucy juba abielus politseinikuga ja lahendanud palju juhtumeid koos isa ja onu Johniga, teda on tulistatud, noaga torgatud ja püütud mürgitada.
Selles osas, mis pealkirja järgi võiks olla austusavaldus mitte ainult Arthur Conan Doyle’le vaid ka Agatha Christiele, on ühekorraga õhus mitu juhtumit - Watson on röövitud, lord Harwell on kadunud, Watsonit süüdistatakse mõrvas, plaanitakse atendaati tähtsale Prantsuse diplomaadile, Sherlockile ning ühtlasi ka naisele, keda Sherlock on juba ammu taga ajanud.
Lugu räägitakse Watsoni ja Lucy seisukohalt, jälgides neid nende paari päeva jooksul, kus nad püüavad elus püsida ja neid ümbritsevaid päästa, ning on aeg ajalt üksteise kõrval, kuid ei näe üksteist, kuni nad siis lõpuks on kõik õiges kohas õigel hetkel, mõistes üksteist poolelt sõnalt.
See kiire lugu on päris hästi kirjutatud, kuid kuna lugu on lühike, siis on kõik need sada ja üks vihjet/ähvardust/lahendust/seletust üksteise otsa pressitud ning totaalselt segamini aetud. Ja tänu sellele kiirustamisele puudub siit loost ka hing, põnev müsteerium. Alles jõuad ühte juhtumisse sisse elada, kui juba visatakse järgmine vihje juurde ja lükatakse järgmisesse linna ning järgmisesse juhtumisse ja siis on juba kõik selge ja kõik head päästetud. Tänu sellele kiirusele jääb ära Shelocki tüüpiline juhtumi lahenduse käik ning Watson (väidetavalt osav detektiiv) teeb ühe vea teise otsa ning usub kõike mida tuntud mürgitaja talle räägib.
Loetav, kuid mitte üksiseisev raamat. Minu jaoks oli see sarja esimene raamat ja kuna ma ei teadnud, mis varem oli toimunud, ning kuidas peategelased kõik üksteisega seotud on, ning raamatus on ka väga vähesed tagasihoidlikud vihjed selle kohta, siis jäi mul ilmselt nii mõnigi huvitav nüanss mõistmata. Võrreldes mõne teise Sherlock Holmesi lugude uusversiooniga, ei ole see kõige tugevam ega põnevam.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar