Kunagi tulevikus loovad maailmakontrolörid ideaalühiskonna. Geenitehnoloogia, ajuloputuse, seksilõbude, tablettide ja droogide osav kasutamine on teinud inimestest rahulolevad tarbijad. Üksnes Bernard Marx vaevleb seletamatus vabanemisigatsuses. Tema kannatusi võiks leevendada käik ühte vähestest säilinud metsikutest reservaatidest, kus elatakse endiselt ebatäiuslikku elu...
Fiction, Science, Classics
Hea uus ilm on raamat, millest räägitakse tihti, kui on jutuks düstoopia ja esimesed raamatud, kus tegevus toimub düstoopilises, utoopilises maailmas. Seega on ju hea teada, kust paljud düstoopiad on oma ideed või inspiratsiooni saanud.
Algus tutvustab seda “uut” maailmakorda, kuidas inimesi aretatakse, kuidas klaasist välja kasvanud lapsi “haritakse” vastavalt nende kuuluvusele ja tulevasele tööle, kuidas mudilasi õhutatakse seksuaalsetele mängudele ning kuidas noortele tuletatakse üha meelde, et keegi ei kuulu kellegile ja pikka aega ühe kaaslasega koos olemisse ei suhtuta hästi. Kõik on õnnelikud ja seda õnne toetab poolegrammine soma tablet, või kolm või neli.
Edasi läheb lugu metslaste juurde, kuhu üks hea uue maailma paar puhkusele läheb. Juhuste kokkulangemise tõttu, satuvad nad kokku kunagise hea uue maailma elanikuga, kellest on saanud ema (vulgaarne sõna, mida keegi enam ei kasuta) ja tema pojaga. See poeg on eriline eksemplar, temas on segunenud ema poolt uue ilma tõekspidamised, kohalike indiaanlaste uskumused ja traditsioonid, kadunud tsivilisatsiooni uskumused ja Shakespeare. Kui uue ilma elanikud ei vanane, ei võta kaalust juurde, ning surevad kiiresti kuuekümneselt, kui nende keha üles ütleb, siis ema, kes pole saanud enam somat ja kes pole ka oma keha eest hoolitsenud, on nüüdseks vormist väljas ja vana, midagi mida uue ilma inimesed pole näinud. Seega tuleb need kaks erakordset eksemplari tagasi tsivilisatsiooni viia.
See tsivilisatsioon, mis peaks olema õnnelik ja rahuldustpakkuv näitab oma tegelikku palet ja teravaid hambaid nende kahe erandiga suheldes ja ühtlasi selgub ka, kuidas kõik saavad nii rahumeelsed olla ja miks on hea, et maailmas nii palju saari on.
Selles raamatus ei päästeta kedagi millegi ega kellegi käest, siin vaadeldakse milline oleks maailm ilma nende tõekspidamisteta, millega meie harjunud oleme, ilma et keegi küsiks miks kõik nii on ja kas saaks teisiti olla ja kas nii on õige.
See lugu on huvitav. Ja huvitav on leida tuttavaid mõtteid, hetki, stseene teistest utoopia/düstoopia lugudest. Kui algus tekitab õõvastust, siis lõpp tülgastust ning kohe kindlasti paneb see lugu lugeja mõtlema.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar