Jookse, Jänku

Raamat: Rabbit, Run by John Updike, tõlge Kristjan Kannike (2009) 
Hinne: C-
Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/18740120-jookse-j-nku              

Keskkoolis oli Harry Angstrom, hüüdnimega Jänku, korvpalliäss. Nüüdseks on temast saanud köögiriistade müüja, tal on laps ja lapseootel tipsutav naine ning möödunud ajad ei anna talle rahu. Hetke ajel jookseb Jänku kodust minema. Hargnema hakkab olevikus jutustatud sündmusteahel, kus on oluline roll juhusel. Ühe olulisema Ameerika kirjaniku John Updike’i „Jookse, Jänku“ on esimene raamat tetraloogias, mis kirjeldab Jänku ja Ameerika Ühendriikide elu läbi 20. sajandi teise poole. 

Fiction, Drama

“Jookse, Jänku” on üks väga imelik lugu, mis ilmselt on suisa osa sarjast.
 
Seda võiks võtta kui  Jack Kerouaci “reisiraamatust” inspiratsiooni saanud täiskasvanuks saamise lugu, või oma tee leidmise lugu. 

Kui raamat ongi alguses Jänkust, Harry Angstromist, kes kehastab põhimõtteliselt tüüpilist keskkooli popi sportlast, kes pärast sportlasesära tuhmumist, läheb sõjaväkke, sealt tulles abiellub, saab isaks ja asub tööle müügiesindajana. Tema elu on vaikne, igav, abikaasa, kes on taas rase veedab päevi teleka eest kokteiliklaas käes.

Edasi saab teada, mida mõtleb ja teeb mees, kui ta ühel õhtul ütleb naisele, et läheb sigarette ostma. Pool raamatut jälgime Jänku hüppeid siia ja sinna. Siis said vist autoril Jänku mõtted otsa, sest sisse tuuakse uued mõtlejad - uus tüdruksõber, pühaisa, kes püüab Jänku koju tagasi saada, abikaasa.

Tegelikult on see üsnagi tüüpiline ängistav lugu, mis näitab kui tühine on keskkooli lemmikute elu, kui igapäevaelu kohale jõuab. Samas on see ka vägagi tüüpiline Ameerika lugu kuuekümnendatest, kus pered on probleemsed, pereliikmed depresiivsed, majanduslikud olud masendavad ja suhted maniakaalsed, mehed jõhkrad ja naised manipuleerivad. Autorile vist naised kohe üldse ei meeldi, sest kõik kommentaarid naiste kohta olid jõhkralt negatiivsed ja kirjeldatud suhted äärmiselt solvavad.

Ma poleks seda raamatut ilmselt kunagi lugenud, kui Lugemise väljakutses poleks vaja olnud üht 20. Sajandi klassika sarja raamatut ja tutvustus tundus huvitav. See polnud kohe üldse minu tüüpi raamat, mulle ei istu depresiivsed mõtteheietused, mis kuhugi välja ei vii, või siis viivad veelgi sügavamasse depsessiooni kui raamatu alguses oli.