Lizzie töötab ülikooli raamatukogus ning vastab kirjadele, mis saabuvad tema endise mentori kliimamuutuse-podcast’ile „Läbi tule ja vee”. Selline hingetohtri amet paistab Lizziele esialgu sobivat – ta on seda oma lahutatud ema ja eksnarkomaanist vennaga piisavalt palju praktiseerida saanud. Ent kuidas säilitada vaimset tasakaalu ja lootust olukorras, kus inimesed valmistuvad üha meeleheitlikumalt maailmalõpuks? USA nüüdiskirjanike koorekihti kuuluva Jenny Offilli teoses „Ilm” põimub hell osavõtlikkus sünge huumoriga.
Fiction,
“Meie põlvkonna- ja iga põlvkonna - jaoks on kriitiline küsimus järgmine: kui te saaksite olla taevas, kus pole haigusi ja kus oleksid kõik sõbrad, kes teil maa peal eales olnud on, ja kõik toidud, mis teile eales on maitsenud, ja kõik meelelahutused, millest te eales olete rõõmu tundnud, ja kogu looduslik ilu, mida te eales näinud olete, kõik kehalised rõõmud, mida te eales maitsnud olete, ning mitte ühtki inimeste vahelist konflikti ega looduskatastroofi, kas te võiksite taevaga rahul olla, kui seal poleks Kristust?”
Vastust vaata raamatust “Hea uus ilm” :)
See suvaliste mõtete kogum, millel on mingil määral siduv teema, kuid samas siiski täiesti juhuslikud killud päevastest tegudest või nähtud asjadest või räägitud juttudest või üles kerkinud probleemidest, kas peategelase või tema lähedaste elust ja hetkelisest poliitilisest olukorrast.
Killud on lühikesed nagu teatud sotsiaalmeedia platvormil, kuid mõni neist on ka pikem. Kildude vahel olevad naljad on üllatavalt vanad, või siis vanad lihtsalt minu jaoks.
Imelik, väga imelik raamat, kuid samas arvestades millises sarjas raamat ilmus, siis ei peaks ma üldse imestama, samas raamatu tutvustus (mida mina lugesin) ei anna aimu sellisest stiilist.
Võibolla polnud see hetk minu jaoks õige, seda raamatut lugeda, võibolla mingi muu hetk, kui lugeda suvaliselt lehelt suvalist lõiku, sobib see nagu rusikas silma auku, kuid praegu … sellel raamatul on kindlasti oma lugejad, ega ta muidu auhinnatud poleks, kuid see pole minu raamat.
Lugedes meenusid mulle Jenny Lawsoni “Furiously Happy” ja Edan Lapucki “California” ja Megan Hunteri “The End We Start From”
Loetav, kuid ei pruugi meeldida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar