Poppy ja Alex on kaks täiesti erinevat inimest, keda ei ühenda midagi muud peale kodulinna Linfieldi. Poppy on iseseisev ja seiklushimuline neiu, kes ei talu rutiini ja ihkab maailmas ringi rännata. Alex seevastu on rahuliku loomuga noormees, kes eelistab seikluste asemel kodus raamatuid lugeda ja akadeemiliseks karjääriks valmistuda. Poppy ja Alex kohtuvad Chicago ülikooli tutvumisnädalal ja kuigi nende tutvuse algus on konarlik, hakkab pärast reisi kodulinna nende vahel tasapisi kujunema tõeline sõprus.
Kümne aasta jooksul võtavad Poppy ja Alex igal suvel koos ette mõne imelise reisi. Pärast suvereisi Horvaatiasse aga katkeb nende sõprus ootamatult. Möödub kaks aastat. Poppy ei ole tööalasele edule ja kadestamisväärsetele reisimisvõimalustele vaatamata eriti õnnelik. Ta kutsub oma endise parima sõbra taas reisile, millega Alex imekombel ka nõusse jääb. Kas nad aga suudavad kadunud usaldust ja täiuslikku sõprust taastada ning millised on nende tegelikud ootused teineteisele, sellele peab vastuse andma eesootav reis Palm Springsi.
Drama, Romance
“Meie suvereisid” on US versioon Sally Rooney “Normaalsetest inimestest” ja Mhairi McFarlane “Mulle piisas terest”. Imelik kombo, aga see lugu ongi natuke imelik ja samas ei ole ka. :)
Peategelased Poppy ja Alex on naabrid, kes tegelikult ei teadnud, et nad on naabrid, kuni nad said kokku ülikoolis. Ja isegi kui nad esimesel aastal eriti ei suhtle, siis kõik saab alguse ühistest kojusõidust, millele järgnevad sõnumid, ühised tegevused läbi kogu suve, mis viib välja selleni, et järgmisel suvel lähevad nad koos reisile, millest saab nende iga aastane traditsioon. Nad on parimad sõbrad. Nad on valmis üksteise heaks tegema mida iganes. Nad norivad üksteise kallal lõpmatuseni. Ja nad on mõlemad üksteisesse lõpusteni armunud, kuid nad ei julge seda tunnistada, kui nad just totaalselt purjus pole ja ka siis tegelikult mitte.
Jah, see on armastuslugu ja see on draama, ning see tähendab ju seda, et armastav paar ei paljasta üksteisele oma tundeid enne viimast kolmandiku, enne peab ikka olema teisi kallimaid, kes nende sõprust heaks ei kiida, sest nemad näevad, mis selle sõpruse taga on, isegi kui osalised annavad endast parima, et seda mitte välja näidata, sest nad usuvad, et teine osapool ootab neilt vaid sõprust ja mitte midagi muud. Ning kui nad lõpuks voodisse jõuavad, siis peab see ikka olema parim, mida nad kunagi kogenud on ja neil peab ikka olema võhma, et kogu öö vastu pidada, vaatamata sellele, et alles päev varem on üks neist seljakrampidega voodis. Ja kui juba draama, siis peab see olema ikka hinge lõhki kiskuv draama, kui peategelased tunnistavad üksteisele pisarsilmi oma tundeid ja lähevad siis ikkagi lahku … Ning otse loomulikult peab keegi lõpuks järgi andma, end oma igapäevaelust välja kiskuma ja teise juurde minema, et nad kuni vähemalt epiloogini õnnelikud oleksid.
Henryle omaselt on lugu täis sõnamängu ja armastusromaanide klišeesid. Lisaks on siin ka inspireerivaid puhkereiside sihtkohtade kirjeldusi (kui see lõputu alkoholi manustamine välja jätta). Noh, selline kerge ja kiirelt loetav raamat.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar