2023

Artemiz's 2023 book montage

A Hard Day for a Hangover
Kindlus
Meie suvereisid


Artemiz's favorite books »

teisipäev, 17. jaanuar 2023

Musta Masenduse talu

Raamat: Cold Comfort Farm  by Stella Gibbons, tõlge Piret Lemetti (2023)  ER, RR, A Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/76763082-musta-masenduse-talu  

„Musta Masenduse talu“ on 1933. aastal Femina Vie Heureuse auhinna võitnud riuklikult vaimukas portree Briti maaelust 1930. aastatel. Flora Poste, värskelt orvuks jäänud kõrgseltskonda kuuluv näitsik, kolib Musta Masenduse talus elavate mornide ja süngete sugulaste juurde ning langeb silmapilk ägedate emotsioonide, meeleheite ja salasepitsuste võrku, millest välja rabeledes suudab Flora ühtlasi talus asjad sobivalt ümber korraldada.


Kui mõistlik ja elutark Flora Poste üheksateistkümneaastaselt orvuks jääb, otsustab neiu, et talle on jäänud vaid üks valik: sadada kaela Sussexi pärapõrgus elavatele sugulastele. Igati asjakohast nime – Musta Masenduse talu – kandvas paigas kohtub ta hukatusele määratud Starkadderitega: kirjeldamatu pahelisuse tõttu hääletute süümepiinade käes vappuv nõbu Judith; kõigile jutlustades põrgutuld kaela sajatav Amos; nende pojad: meelas Seth ja meelt ära heitev Reuben; looduslaps Elfine ja kõvasti metsa poole vana tädi Ada Doom, kes on viimased kakskümmend aastat oma magamistoas püsinud. Aga õnneks meeldib Florale üle kõige teiste inimeste elu korraldada. Kaine mõistuse ja tugeva tahtega relvastatult käärib ta käised üles, olles otsustanud kõik pereliikmed järgemööda käsile võtta. Ja tõepoolest, nagu kangelannale kohane, õnnestub tal kõik, mis ta ette võtab, tundugu see pealegi täiesti ebatõenäoline. „Musta Masenduse talu“, maaelu kirjeldavaid melodraamasid ja üleilustatud proosat halastamatult pilav, teravmeelne paroodia, on üks kõigi aegade armastatumaid koomilisi romaane.

Fiction, Humor, Drama


Kas olete kunagi mõelnud, milline võiks olla Austeni “Emma” kahekümnendal sajandil.  Gibbonsi “Musta Masenduse talu” võib täpselt niiviisi lugedagi, nagu see oleks Emma, kes elab möödunud sajandil, kahe suure sõja vahel “kuldajastul”. Ning kui teile meeldib Dodie Smith’i “Ma vallutan lossi”, siis meeldib teile ka see lugu.


See on lugu Florast, kes pärast vanemate surma peab valima, millise sugulase juurde ta nende elu korraldama läheb, sest viimane asi mida ta teha tahaks oleks sõbranna juurde Londonisse jääda ning tööd tegema hakata. Linn talle meeldib ja pidutseda on tore, kuid vanematest ei jäänud talle piisavalt raha, et jõudeelu elada, seega laseks ta parem end sugulastel ülal pidada, ning samal ajal muudaks ta nende elu paremaks, kui et oleks linnas asjalik. Tal on valida, kas rõske kindlus Šotimaal, nõbuga voodi jagamine Põhja Inglismaa sadamalinnas või siis kauge sugulane Sussexis. Neist kolmest valib ta Sussexi, sest seal tundub teda kõige enam vaja olevat, isegi talu nimi on ju masendav, seega on teda sinna kohe väga vaja, et asjad korda ajada, isegi kui nad seda ise veel ei tea.


Kohale jõudes ongi kõik täpselt nii nagu nimest arvata võib - vihma sajab, loomad on luised, elanikud on hallid ja metsikud ja tema poole pöördutakse vaid kui Robert Post’i laps, sest miskitmoodi on Starkadderid ta isale liiga teinud ja nad arvavad, et sellepärast ta tütar seal nüüd ongi. Flora ei kaota aega, paneb oma “Emma” kübara pähe ning kindad jätte ning asub lahti harutab seda halli vettinud lõngakera, jagades sellest juppe laiali täpselt nii, et need hallid jupid saaks segatud värviliste lõngade keskele - loe: ta hakkab vastu seal seni kehtinud traditsioonidele, ta leiab igaühele just nende õiged kaaslased, õhutab nende kirgesid, et nad julgeks pere võimuka matriarhi kütkest välja rabeleda või suunab neid inimeste juurde, kes neile teistsugust tulevikku suudaks pakkuda. Kui ta lõpuks selle matriarhi juurde jõuab, kes kipub iga nõudmist põhjendama kahe vastusega, kas “Ma nägin puukuuris midagi jäledat“ või “Musta Masenduse talus on alati elanud Starkadderid”, suudab ta isegi isegi sellesama kibestunud ja preilihavishamiliku proua reisile saata. Võiks suisa öelda, et Flora ei tee mitte ainult talu korda, ta lööb suisa maja tühjaks, et siis ka ise endale oma siidisall ümber kaela keerata, oma tundeid tunnistada ning oma saatusega koos loojangusse lennata. Selline mõnus muheda huumoriga peredraama. Ja kui teid peaks huvitama, siis on sellest raamatust tehtud ka filme, viimane neist 1995 ja see on suhteliselt raamatutruu versioon suurepäraste näitlejatega.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar