Briti kirjaniku Susanna Clarke’i (s 1959) romaani „Piranesi“ tegevustik leiab aset unenäolises alternatiivreaalsuses. Peategelane Piranesi elab Majas, kus ruumid on lõputud, koridorid otsatud ja saalide labürinti on vangistatud ookean, mille lained paiskuvad kobrutades mööda treppe üles.
Piranesi elab selleks, et kaardistada Maja iga nurk teadlase põhjalikkusega. Siin elab ka mees nimega Teine, kes palub Piranesi abi uurimistöös Suure ja Salajase Teadmise kohta. Avastusretkede käigus avastab Piranesi märke täiesti uuest maailmast ja järk-järgult koorub välja hirmutav tõde.
Fantasy, Mystery, Fiction
“Piranesi” on üks omamoodi lugu - unenägu millest on raske välja saada, kuni lõpuks hakkab udu hajuma ja saad aru, et polegi tegu lihtsalt unenäoga, vaid õudusunenäoga.
Esialgu meenutas see lugu mulle väga üht Doris Lessingu lühilugu “The Grandmothers” kogumikust, kus räägitakse kultuurist, mis oleks nagu eksisteerinud enne meile tuttavat kultuuri, kuidas see kasvab ja hävib ja unustusehõlma vajub. Niikaua kuni Piranesi mööda Maja käib, lugejale ruume tutvustab, oma maailmast räägib, igapäevasest rutiinist räägib, oli lugu vägagi “Kõige põhjus” moodi.
Kuid siis tuleb siia psühholoogilise põneviku nooti juurde, sest kas Piranesi Maja ikka on kogu maailm ja kas maailmas ongi ainult kaks elavat ja kolmteist surnud inimest? Kes on see vanamees, kellega Piranesi ühel päeval kohtub? Kas number 16 kujutab endast tõesti ohtu või on selle kõige taga hoopis midagi muud?
Omamoodi segane, kuid ikkagi huvitav lugemine, lihtsalt tuleb sellest segasest algusest end läbi närida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar