Kindlus on isesugune. Selle juurde kuulub loodebassein, köögiviljaaed, veski ja küün, mis on pilgeni täis varusid. Kindlus on vankumatu pelgupaik veetõusu eest, mis ähvardab hävitada linna ja on võib-olla juba hävitanud kõik muu. Aga … kui kaua see oma asukaid kaitsta suudab?
Caro isa ja kasuema hukkuvad keskkonnakatastroofis, kuid enne on nad lastel käskinud linnast lahkuda. Caro ja tema väike poolvend saabuvad kindlusse, mille eest hoolitsevad vana ja tema lapselaps Sally. Kaks paari õpivad koos elama. Ometi on piirid kõigel: turvalisusel, varustusel ja sellel, mida teistele saab õpetada vana – omamoodi külavalvur, kes teab, kuidas kõike teha –, enne kui ta tervis üles ütleb.
Muudkui arvad, et aega on. Ja siis äkitselt enam ei ole.
Fiction, Dystopia, Climate Fiction
Kahjuks pole need kliima probleemid, millest siin raamatus juttu on enam ammu lihtsalt fantaasia. Tõsi, nii ekstreemi pole kõik veel läinud, kuid me ju ei tea, kas see meid ka tegelikult ees ootab või jääbki see kõik ainult fantaasiaks. Igatahes …
Lisaks kliimadraamale on siin tähtsal kohal ka inimsuhted - täiskasvanute ja laste suhted, õvede suhted. Kui palju peaks täiskasvanud lapsi kaitsma negatiivsete uudiste eest? Kui palju on lapsed valmis täiskasvanuid aitama? Kui palju on lapsed võimelised enda peale võtma, kui täiskasvanud ei suuda oma “rolli” täita? Kas armastuse väljendamine asjades on piisav? Kuidas valida tähtsate eesmärkide vahel, kas pühendada end sellele, millest saavad kasu paljud või sellele millest saavad kasu sulle kallimad? Need kõik on väga rasked küsimused ja kõrvaltvaatajad võivad alati öelda, et tehtud on valed valikud, sest nemad oleks teinud teised valikud, kuid kuni nad ise neid valikuid tegema ei pea, ei saa nad tegelikult teiste tegudele hinnanguid anda.
Seda raamatut lugedes meenus mulle Emily St. John Mandeli “Jaam üksteist” - need “maailmalõpu” põgenike tunded ja suhted ja hirmud ning mõtted eesootavast. Kui “lõpp” on saabunud, otsivad kõik turvalist kohta kus olla ja kõik kardavad, et kui nad jagavad oma turvalist kohta liiga paljudega, siis ei ole neil väga pikka tuleviku. Kui “Jaam üheteistkümnes” reisivad ellujäänud üle maa, kohtudes teiste ellujäänutega, vahetades infot ja leitud asju, siis “Kindluses” hoiavad ellujäänud omaette, kartes avastamist, sest neile jäetud varud ei kesta igavesti. Jah, tõsi on, et kui nad ei taha üksi surra, peavad nad mingi hetk oma mullist välja tulema, kuid …
Ja loomulikult hakkad lugemise ajal mõtlema, mida me oleks saanud teisiti teha, et meid ei ootaks ees midagi sellist ja kuna asjad käest läksid. Tegelikult tundub, et käest läksid asjad koos tehaste ja aurumasinatega, seega oleme me tegelikult kõik metsa keeranud natuke rohkem kui paarisaja aasta jooksul. Kas me saaksime üldse tagasi minna, elada taas ilma masinateta, reisida taas vaid nii kaugele kui hobused viia jõuavad ja tuuled laevu viivad? Kas me suudaksime toita kõiki vaid orgaanilise põllumajandusega? Kas tõesti ootab meid ees pooluste pöördumine ja jääaeg nagu iidsed targad on ennustanud?
Jah, see on raske lugemine, kuid väga hea lugemine. Eelkõige on see ikkagi suhete lugu ja siis seal taustal on kõik muu. See on lugu millest igaüks leiab midagi erinevat ja iga põlvkond loeb seda lugu erinevalt.
Kui otsite midagi, mis raputaks teid välja teie tavalisest lugemisrutiinist, siis on “Kindlus” kindlasti see raamat.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar