Raamat: Into the Mist (Into the Mist #1) by P.C. Cast (2022) Hinne: B Lühikokkuvõte:
https://www.goodreads.com/book/show/61134071-into-the-mist
Mehed hukkuvad udus, naiste ajastu on algamas.
Maailm nagu me seda teame lõppeb, kui USA pinda tabavad pommid, millest vabaneb tuli ja bioloogiline kaos. Koos heliliste purustuste ja kohutavate maavärinatega, tõid pommid ka rohelise udu. Sissehingatuna on see tappev meestele - kuid muudab mõnede naiste kehakeemiat, andes neile üliinimlikud võimed.
Grupp keskkooli õpetajaid, kes olid teel lennujaama pärast koolitust, kogevad vägagi lähedalt kogu seda hävitust. Mercury Rhodes on Sõdalane, kes saab endale suuremad füüsilised võimed. Stella Carver on Nägija, kellel on tuleviku suhtes kuues meel. Karen Gay on Preestrinna, kellel on eriline side vaimse maailmaga. Ja Gemma Jenkins on Ravija, kuueteist aastane neiu, kes ühines nendega, kui oli vanemad kaotanud.
Reisides üle Vaikse ookeani loodeosa, otsides turvalist kohta, et maailmalõpp üle elada, saavad naised peagi tead, et nad ei tohi kedagi usaldada, ning uus oht ootab neid iga nurga taga ja nad vajavad kõiki oma võimeid, et endid - ja ka võibolla kogu maailma - päästa.
Fantasy, Dystopia, Horror,
Kui autor on P.C. Cast, siis pole ju teist võimalust, kui raamat saab ainult suurepärane olla. Ja ka selles uues sarjas ei tule mitte grammigi pettuda.
“Uttu” on suurepärane düstoopiline õuduslugu, milles ei peagi teismelised maailma päästma. Siin on peategelased hoopis keskealised keskkooli õpetajad, kes on nädalavahetuseks tulnud koolitusele mägikuurortisse. Kui nad hommikul lennujaama sõitma hakkavad, teevad nad oma raseda kolleegi palvel metsapeatuse kohas, kust on ilus vaade linnale ja ümbritsevale metsale. Kuid see peatus on lõpu algus.
Ei tea kes ja ei tea miks on Ameerikat pommitama hakanud. Ega ka Ameeriklased võlgu jäänud, kuid kuna naised on nädalavahetuse meediast eemal olnud, siis nad ei tea kes ja miks, ning varsti pole sel ka mingit tähtsust. Pärast pommide plahvatust, tabab neid esmalt lööklaine, siis roheline udulaam, siis maavärin ja maalihe. Kui jalgealune rahuneb ja roheline udu hajub on huvitaval kombel kadunud läheduses peatunud meesteseltskond ja ka nende endi direktor. Ning siis sureb rase kolleeg, varasel sünnitusel.
Kui esialgne paanika ja šokk üle läheb hakkavad naised enda ümber vaatama ja see mida nad avastavad tekitab veelgi suuremat segadust ja hirmu. See roheline udu tundub lahustuvat mehi, kuid kas see ka naistele ohtlik on, nad veel ei tea, kuid igaks juhuks on parem eemale hoida.
Teel tagasi mägikuurortisse kogevad nad esimesi ebameeldivaid muutusi inimkonnas, kuid samas teavad nad nüüd ka millega nad arvestama peavad. Hotellis koguvad nad kokku ellujäänud, aitavad neid kuidas suudavad ja teevad plaane ohutuma koha leidmiseks.
Eks ekstreemsed olud on ju ikka alati olnud need, mis toovad inimestes välja parima või halvima külje. Mercury ja tema seltskond kohtuvad nii heade kui ka halbadega, kahtlustavad kõiki ja vahel on ka kahtlustused täielikult õigustatud, sest ka kõige sõbralikuma maski taga võib olla uskumatu õelus.
Seega võib öelda, et Cast haarab lugejal sõrmest kinni, kisub ta läbi kohutavate purustuste, rohelise udu, lugematute laipade, uute ohtlike olukordade, kuni nad jõuavad rahulikumasse olukorda, et siis taas liikvele minna, kuni jõutakse turvalisse sadamasse. Kogu selle teekonna keskel õpid tundma peategelasi, nende uusi võimeid ja seda uut maailma nende ümber. Vahepeal on lugu küürinärivalt põnev, siis õõvastavalt hirmus, ning puudu ei jää ka südantsoojendavalt armsatest hetkedest, kuid kõige selle all on tunda lohutamatut leina, sest maailm kui selline on siiski lõppenud, ning sellega koos on kaotatud lähedased inimesed ning nüüd saavad nad toetuda ainult üksteisele.
See on raamat, mida ei saa käest panna enne kui oled jõudnud viimase leheküljeni. Ja siis on vaja võtta ette teine osa!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar