A Long Way Down

Raamat: A Long Way Down by Nick Hornby (2005)

Hinne: C

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/10073.A_Long_Way_Down

Saage tuttavaks Martini, JJ, Jesse ja Mureeniga. Neli inimest, kes said kokku uusaastaööl: endine Hommikutelevisiooni juht, muusik, teismeline tüdruk ja ema. Kolm on Britid üks Ameeriklane. Nad kohtuvad üksteisega Topperi Maja katusel, Londoni kõige kuulsamas kohas nende jaoks, kes on otsustanud oma eluga lõpparve teha.

See naljakas, provokatiivne ja liigutav lugu on enesetappudest, mis on üllatavalt täis elu.

Drama, Comedy

Ma leidsin selle raamatu tänu sellele, et ma leidsin selle raamatu järgi tehtud filmi treileri. Sama autor on kirjutanud ka sellised raamatud nagu About a Boy, An Education, Fever Pitch, High Fidelity, millest kõigist on filmid tehtud.

Filmi treileri järgi, mis oli naljakas ja soe ja elav ja liigutav, arvasin ma, et ka raamat võiks olla midagi sarnast, kuid raamat oli masendav ja naljakas ja raske ja sügav ja mõtlemapanev.

Tegu on siis nelja inimesega, kes on jõudnud oma elus sellisesse punkti – kas pika planeerimise järel, või hetke tuju järel – kust nad enam edasi minna ei taha. Kõigil on omad väga head põhjused selleks, et minna kõrghoone katusele ning astuda see viimane samm. Kuid katusel kohtuvad nad siis teiste samasugustega. Martin on seal esimesena, tema järgi võtab viisakalt rivvi Maureen, kes on nõus kohad Martiniga vahetama, kui Martin veel aega vajab mõtlemiseks ja sedasi püüavadki nad koos kinni Jesse ning neid kõiki üllatab JJ.

Nad tulevad koos katuselt alla ja lepivad kokku et järgmine kohtumine on 14.02, et siis hüppavad koos (hahahhaha, mis päeval mina raamatut lugesin :)). Kuid ei lähe nii, et kohtume pooleteise kuu pärast. Meedia saab nende plaanist haisu ninna, kuna nii Martin kui ka Jesse on mingil määral ühiskonnale tuttavad nimed.

Seega tuleb neil kõigil koos otsustada, kas nad suhtlevad meediaga, mida ja kuidas nad räägivad ja mis edasi saab. Nad ei kannata eriti üskteist ja mida rohkem nad on sunnitud koos aega veetma seda vähem nad koos olla tahavad, kuid samas on nad neljakesi ainukesed, kellega nad saavad rääkida oma elus ja kes neid ka mõistavad. Seega lähevad nad koos reisile, et Maureenile rõõmu teha.

Reisilt tulles tahavad nad veelgi vähem üksteisega koos olla ning 14 veebruar tuleb üha ligemale.

14 veebruar lükkavad nad tähtaega veelgi kaugemale – väidetavalt muutub inimese elu 90 päeva jooksul peale enesetapukatset, seega on uus tähtaeg 31. Märts.

Vahepeal arvab Maureen, et ta saaks aidata Martinit ja Jesse et ta saaks aidata kõiki … kuid see ei käi nii lihtsalt. Keegi neist ei saa äkki maagiliselt uut huvitavat ja tegevusterohket elu, kõik läheb edasi nii nagu alati ja muutused nende elus on vaevumärgatavad, kuid soov sellest kõigest välja astuda jääb.

Kui saabub 31.03 otsustatakse vaadata mis on muutunud kuue kuu pärast.

Nagu ma juba ütlesin, oli tegu ühe üsnagi masendava kuid samas naljaka looga. Kirjutatud on ta päeviku stiilis – nelja erineva inimese päeviku stiilis siis. Kõik neli on väga erinevad inimesed ja neil on elust väga erinevad arusaamad ja erinevad ootused. Kuid nende ühine soov kas selle eluga ühele poole saada või siis edasielamise mõte leida, on see mis neid seob. Eks me kõik oleme oma elus jõudnud sellisesse punkti kust enam edasi minna ei tahaks ja tunneli lõpus valgust ei ole, kuid me kõik tõstame siiski ühe jala teise ette ja avame oma silmad ka järgmise päeva hommikul. Raske on, kuid midagi teha pole, tuleb võtta üks päev korraga.

See raamat meenutas mulle eelmise aasta Pöffil vaadatud filmi Hotel - see on ka lugu eluga puntrasse jooksnud inimestest, kes püüavad aidata üksteisel august välja ronida.

Ilmselgelt on film taas kord Hollywoodi farss, kuid treileri järgi vaadatav. Lisaks ka muusika, mida raamatus mainitakse ning, mis filmiga seotud on, kui te sellest aru saate, naerate nagu minagi naersin :)