Hinne: D
Selleks et tabada ajaloo kõige kurikuulsamat mõrtsukat on printsess
valmis kaotama oma perekonda, oma elu – ning oma südant …
London, 1888: aasta peale Kuninganna Viktoria 50 valitsemisaasta
juubelit haarab linna aguleid enda kütkesse surmahirm. Mõrtsukas on tapnud jõhkralt
juba kaks prostituuti ning need kaks mõrva on julmad isegi Londoni kõike näinud
standardite järgi. Jutud nendest mõrvadest jõuavad ka Kuninganna Viktoria tütre
Printsess Vickini, Saksamaa Keisri Frederick III leinava abikaasani. Kui ta
vennatütar Printsess Maude talle külla tuleb, toob ta kaas veelgi kohutavama
uudise – Metropolitan Politseil on kahtlusalune, ning see kahtlusalune on Vicki
vennapoeg, kroonprints Eddy. Soovides oma perekonna nime puhtana hoida,
kiirustab Vicki Inglismaale.
Politseiinspektor Thomas Edmondson usub, et mõrvade taga võib olla kuningliku
pere liikme tegevuste kinnimätsimine. Ta ei kavatse peatuda millegi ees, et
tõde päevavalgele tuua, ning mõrtsukale õiglane karistus määrata, enne kui ta
uuesti tappa jõuab. Kuid kui Vicky ühineb temaga otsingutes, et leid mees, kes
hiljem saab tuntuks kui Jack the Ripper, ei oska neist kumbki ette näha seda
kõike hõlmavat külgetõmmet, mis toob kokku lihtrahva ja kuningliku perekonna
esindaja – või seda millisesse ohtu nende armastus neid seab.
Romance, History, Murder Mystery
Eelmisel aastal lugesin ma sama autori raamatut Seducing the Princess
mis oli siis Vicki nooremast õest Beatricest ja sellest kuidas ta oma
abikaasaga tutvus –siis reaalsus segatuna ilukirjandusega ja salapärase
mõrvariga. See oli selline tore lugu, mida oli hea lugeda, ning mis ei jätnud
muljet nagu oleks püütud sea selga sadulat panna.
Kuid käesolev raamat? Kõige paremini saaksin ma teile seda raamatu
seletada järgneva looga:
Kujutage ette, et te olete ostnud
puzzle kellegi kuulsa kuningliku isiku pildiga – ütleme näiteks, et Austria
krahvinna Sisi pildiga. Jõuate koju, võtate karbi välja, kallate tükid lauale
ja avastate, et tegu polegi tavalise puzzlega, vaid kahepoolse puzzlega, ning
teisel pool on samuti kuulus joonis, mida on väga paljudes erinevates
versioonides järgi tehtud - ütleme et
selleks on da Vinci Virtuvia mees. Selleks et kahepoolset puzzlet kergem kokku
panna oleks, on teil vaja klaaslauda. Nüüd kui teil ka klaaslaud olemas on,
hakkate te puzzlet kokku panema. Kokkupaneku käigus avastate, et kumbki pilt
pole päris originaal, mõlemad on osaliselt originaalid ja osaliselt kaasaegsed
interpretatsioonid. Ning siis avastate et osad tükid kuuluvad küll nähtavalt
sellesse puzzlesse kuid nad pole päris õieti välja lõigatud ja seega tuleb need
tükid jõuga õigetesse kohtadesse lükata.
Lõppkokkuvõttes on teil puzzle
tükkidest koos kaks kuulsat pilti, mis tegelikult pole päriselt need kaks
kuulsat pilti, ning samas on nendes piltides sees tükid, mis on sinna jõuga
juurde lükatud, sest muidu ei oleks pilt täielik.
Ühesõnaga on siin raamatus kokku kirjutatud kaks lugu: Printsess Vicky „armastuslugu“
inspektor Edmondsoniga ning kohutavad mõrvad Whitechapelis.
Ma saan aru, et Ripperi lood on populaarsed ja iga üks tahab lugu oma vaatevinklist
kirjutada ja oma lõpplahendust anda ja ma pole sugugi selliste lugude vastu. Kuid
kui seda teha siis tuleks seda teha ka hästi. The Shadow Princess on siis lugu
kuidas vananev Printsess tuleb Londonisse, sekkub uurimisse, sest üheks
kahtlusaluseks on tema vennapoeg, armub juhtivasse uurijasse, kantseldab oma
teismelist tütart ja vennatütart, kes samuti soovivad ise müsteeriumit
lahendada ja seega lähevad öösel – öösel! – Whitechapelisse otsima kedagi, kes
oleks piisavalt kahtlane, et politsei tähelepanu neile pöörata Eddy asemel ja
lõppkokkuvõttes lahendab Vicky praktiliselt ainuisikuliselt Whitechapeli
mõrvamüsteeriumi – ah ja … lahendamise käigus ta ka kohtub mõrvari endaga.
See kõik on liiga utoopiline, liiga sunniviisiliselt kokku klopsitud –
noored printsessid, kes käituvad kui tänapäeva teismelised (pärast mind tulgu
või veeuputus, mina olen kõikvõimas ja ainuke õige inimene midagi ohtliku
tegema); vananev printsess sekkub politsei töösse, sest kes oleks siis veel
parem kui leinav abikaasa otsimas elust veel mingitki mõtet. Ja loomulikult
leiab ta uue elu mõtte noorest politseinikust, kes on paar aastat tagasi
kaotanud oma abikaasa (naine läks tema juurest ära ühe lordihakatise juurde),
kes on oma elu pühendanud Whitechapeli tänavate kurjategijatest puhtana
hoidmisele. Ning otse loomulikult on nende esimesed mõtted üksteist nähes vaid
sellest, kuidas nad ilma riieteta välja võiksid näha ning kuidas nad tahaks et
nende käed libiseks üle üksteise paljaste kehade – tule taevas appi, kas saaks
veel klišeelikumalt kirjutada.
Täiesti vabalt võiks öelda, et siin raamatus kohtusid sellised TV
sarjad nagu Copper ja Ripper Street. Isegi Thomas Edmondsoni ja tema seersandi Clancy kirjeldus sarnaneb väga Copperi peategelaste inspektor Kevin Corcorani ja seersant Andrew O'Brieni välimusega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar