The Shadow Princess

Raamat: The Shadow Princess by Mary Hart Perry (2014)

Hinne: D

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/20527202-the-shadow-princess  

Selleks et tabada ajaloo kõige kurikuulsamat mõrtsukat on printsess valmis kaotama oma perekonda, oma elu – ning oma südant …

London, 1888: aasta peale Kuninganna Viktoria 50 valitsemisaasta juubelit haarab linna aguleid enda kütkesse surmahirm. Mõrtsukas on tapnud jõhkralt juba kaks prostituuti ning need kaks mõrva on julmad isegi Londoni kõike näinud standardite järgi. Jutud nendest mõrvadest jõuavad ka Kuninganna Viktoria tütre Printsess Vickini, Saksamaa Keisri Frederick III leinava abikaasani. Kui ta vennatütar Printsess Maude talle külla tuleb, toob ta kaas veelgi kohutavama uudise – Metropolitan Politseil on kahtlusalune, ning see kahtlusalune on Vicki vennapoeg, kroonprints Eddy. Soovides oma perekonna nime puhtana hoida, kiirustab Vicki Inglismaale.

Politseiinspektor Thomas Edmondson usub, et mõrvade taga võib olla kuningliku pere liikme tegevuste kinnimätsimine. Ta ei kavatse peatuda millegi ees, et tõde päevavalgele tuua, ning mõrtsukale õiglane karistus määrata, enne kui ta uuesti tappa jõuab. Kuid kui Vicky ühineb temaga otsingutes, et leid mees, kes hiljem saab tuntuks kui Jack the Ripper, ei oska neist kumbki ette näha seda kõike hõlmavat külgetõmmet, mis toob kokku lihtrahva ja kuningliku perekonna esindaja – või seda millisesse ohtu nende armastus neid seab.

Romance, History, Murder Mystery

Eelmisel aastal lugesin ma sama autori raamatut Seducing the Princess mis oli siis Vicki nooremast õest Beatricest ja sellest kuidas ta oma abikaasaga tutvus –siis reaalsus segatuna ilukirjandusega ja salapärase mõrvariga. See oli selline tore lugu, mida oli hea lugeda, ning mis ei jätnud muljet nagu oleks püütud sea selga sadulat panna.

Kuid käesolev raamat? Kõige paremini saaksin ma teile seda raamatu seletada järgneva looga:

Kujutage ette, et te olete ostnud puzzle kellegi kuulsa kuningliku isiku pildiga – ütleme näiteks, et Austria krahvinna Sisi pildiga. Jõuate koju, võtate karbi välja, kallate tükid lauale ja avastate, et tegu polegi tavalise puzzlega, vaid kahepoolse puzzlega, ning teisel pool on samuti kuulus joonis, mida on väga paljudes erinevates versioonides järgi tehtud -  ütleme et selleks on da Vinci Virtuvia mees. Selleks et kahepoolset puzzlet kergem kokku panna oleks, on teil vaja klaaslauda. Nüüd kui teil ka klaaslaud olemas on, hakkate te puzzlet kokku panema. Kokkupaneku käigus avastate, et kumbki pilt pole päris originaal, mõlemad on osaliselt originaalid ja osaliselt kaasaegsed interpretatsioonid. Ning siis avastate et osad tükid kuuluvad küll nähtavalt sellesse puzzlesse kuid nad pole päris õieti välja lõigatud ja seega tuleb need tükid jõuga õigetesse kohtadesse lükata.

Lõppkokkuvõttes on teil puzzle tükkidest koos kaks kuulsat pilti, mis tegelikult pole päriselt need kaks kuulsat pilti, ning samas on nendes piltides sees tükid, mis on sinna jõuga juurde lükatud, sest muidu ei oleks pilt täielik.

Ühesõnaga on siin raamatus kokku kirjutatud kaks lugu: Printsess Vicky „armastuslugu“ inspektor Edmondsoniga ning kohutavad mõrvad Whitechapelis.

Ma saan aru, et Ripperi lood on populaarsed ja iga üks tahab lugu oma vaatevinklist kirjutada ja oma lõpplahendust anda ja ma pole sugugi selliste lugude vastu. Kuid kui seda teha siis tuleks seda teha ka hästi. The Shadow Princess on siis lugu kuidas vananev Printsess tuleb Londonisse, sekkub uurimisse, sest üheks kahtlusaluseks on tema vennapoeg, armub juhtivasse uurijasse, kantseldab oma teismelist tütart ja vennatütart, kes samuti soovivad ise müsteeriumit lahendada ja seega lähevad öösel – öösel! – Whitechapelisse otsima kedagi, kes oleks piisavalt kahtlane, et politsei tähelepanu neile pöörata Eddy asemel ja lõppkokkuvõttes lahendab Vicky praktiliselt ainuisikuliselt Whitechapeli mõrvamüsteeriumi – ah ja … lahendamise käigus ta ka kohtub mõrvari endaga.

See kõik on liiga utoopiline, liiga sunniviisiliselt kokku klopsitud – noored printsessid, kes käituvad kui tänapäeva teismelised (pärast mind tulgu või veeuputus, mina olen kõikvõimas ja ainuke õige inimene midagi ohtliku tegema); vananev printsess sekkub  politsei töösse, sest kes oleks siis veel parem kui leinav abikaasa otsimas elust veel mingitki mõtet. Ja loomulikult leiab ta uue elu mõtte noorest politseinikust, kes on paar aastat tagasi kaotanud oma abikaasa (naine läks tema juurest ära ühe lordihakatise juurde), kes on oma elu pühendanud Whitechapeli tänavate kurjategijatest puhtana hoidmisele. Ning otse loomulikult on nende esimesed mõtted üksteist nähes vaid sellest, kuidas nad ilma riieteta välja võiksid näha ning kuidas nad tahaks et nende käed libiseks üle üksteise paljaste kehade – tule taevas appi, kas saaks veel klišeelikumalt kirjutada.

 

Täiesti vabalt võiks öelda, et siin raamatus kohtusid sellised TV sarjad nagu Copper ja Ripper Street. Isegi Thomas Edmondsoni ja tema seersandi Clancy kirjeldus sarnaneb väga Copperi peategelaste inspektor Kevin Corcorani ja seersant Andrew O'Brieni välimusega.

See polnud kohe üldse hea lugu, kohe üldse mitte!