The Giver (Andja)

Raamat: The Giver (The Giver Quartet #1) by Lois Lowry (1993)

Hinne: D

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/3636.The_Giver

Jonase maailm on ideaalne. Kõik on kontrollitud. Tema maailmas pole ei sõda, ei hirmu ega valu. Puudub ka valikuvõimalus. Igale inimesele on määratud kindel roll nende Ühiskonnas. Kui Jonas saab kaksteist, määratakse talle väga eriline Mälestuste Saaja koolitus Andja juures. Andja on ainus, kes mäletab elu tõelist valu ning tõelist naudingut. On aeg et ka Jonas saaks teada tõde. Kuid juba antud mälestusi ei saa enam mälust kustutada

Dystopia, Fantasy; YA

Kuna kuu lõpus jõuab kinno film Andja, siis ma tahtsin lugeda läbi filmi aluseks oleva raamatu enne kui ma kinno lähen. Ja ausalt, ma ei saanud selle raamatu fenomenist üldse aru.

Tegu on siis ühe järjekordse (või siis õigemini ühe võib-olla esimese) dystoopilise maailmaga, kus kõik on ühesugune, kõik toimib kindlate reeglite järgi, kõik on ühtlaselt hall ja meie jaoks igav. Selles üheülbalises maailmas/ühiskonnas on pereühik, kus on ema, isa, poeg ja tütar. Ema ja isa saavad kokku kui nad on teinud avalduse abikaasa saamiseks – kommitee valib siis neile sobiliku kaaslase. Kui nad on kolm aastat koos elanud, võivad nad anda avalduse esimese lapse saamiseks ja pärast seda teise lapse saamiseks, ning alati on peres üks poisslaps ja üks tüdruklaps. Kõigile jagatakse amet nende ülejäänud eluks kui nad on elanud kaksteist aastat, kord aastas korraldataval suurel üritusel. Neist võivad saada Vanade Hooldajad, Insenerid, Sünniemad, Töölised, Arstid, Lõbustuste Direktorid, Toitjad, Koristajad – ja iga aasta üks amet ühele lapsele (lapsi on iga aasta 50).

Jonase peres on Isa, kes on Toitja (hoolitseb Uuslaste eest) ning Ema, kes on Õigusemõistja (meie mõistes kohtunik). Tema õde saab sellel aastal kaheksa ja ta ise saab kaksteist ja ootab teadmatuses oma määramist, sest tal pole kalduvust ühelegi talle tuntud ametile.

Lisaks on nende peres ka üks ebaharilik liige – Jonase Isa on toonud töölt koju ühe Uuslapse Gabriel, kes ei ole arenenud samas rütmis kui teised sama aasta Uuslapsed ja ta ei maga öösiti. Isa on pakkunud ennast tema eest öösiti hoolitsema, et ta oma nutuga ei segaks teiste Uuslaste arengut.

Siis saabub see tähtis päev, kui Uuslapsed jagatakse nende uutesse pereühikutesse, kui natuke vanemad lapsed saavad kas uued riided või uue juukselõikuse või isikliku ratta või siis ameti. Kui laps on saanud ameti, loetakse teda juba täiskasvanuks. Pärast seda kui nooremad on kõik oma uued asjad kätte saanud uue aasta alguses jõuab kord kätte Kaheteistkümnendikeni, kuid ametite jagades libisetakse Jonasest üle. Ta tunneb end ebamugavalt, sest kõik teistsugune on halb ja ta ei oska mõelda, mida ta on küll valesti teinud, et temale ametit ei jagatud.

Kuid kui kõik teised on oma ametid saanud, kutsutakse ka tema ette ja temale mitte ei jagata ametit vaid teda on välja valitud uue ameti jaoks – temas saab nende ühiskonna uus Mälestuste Saaja.

Jonas tegelikult on natuke teistsugune kui teised lapsed tema vanuse klassis – ta näeb aegajalt asju natuke teistmoodi. Mitte erinevalt, lihtsalt natuke teistmoodi – ta ei osak seda seletada, kuid ta ka ei räägi sellest kellelegi, sest teistsugune ei tohi olla.

Kui ta läheb siis eelmise Saaja juurde koolitusele, saab ta teada, mis see on mis tema jaoks asjad erinevaks muudab. Ta näeb punast värvi. Saaja (edaspidi tuntud kui Andja) hakkab Jonasele vähehaaval jagama mälestusi, mis jagamisega kustuvad ta oma mälust. Esialgu on mälestused meeldivad, rõõmsad, elavad, kuid tasapisi hakkab Jonas kogema ka valu, kurbust, ahastust, armastust, leina, õudust, hirmu …. Mida rohkem emotsioone seda rohkem värve, seda rohkem infot mida ta võib-olla ei tahakski teada, kuid kui sa juba kord tead, ei saa enam mitte teada.

Jonas on juba pea aasta saanud Andjalt mälestusi ja ta hakkab üha enam mõistma, et nende eluviis on vale ja tuim ja julm. Kui ta saab ka siis teada, mida tähendab kellegi Vabastamine või Kuskile mujale minek …

Kui siis selgub, et Gabriel ei ole siiski sobilik nende ühiskonda, sest ta ei maga öösiti endiselt (ta magab vaid siis kui ta on koos Jonasega ja Jonas jagab temaga oma meeldivamaid mälestusi) ja tema isa valmistub Gabrieli Vabastama, ei jää Jonasel muud üle, kui koos Gabrieliga öösel põgeneda. Ta loodab minna Kuskile mujale, seega põgenevad nad öösiti ja päeval magavad varjus ning kui nad siis väljuvad kontrollitud ühiskonna piiridest, hakkavad nad nägema linde ja lilli ja mägesid ja lund, ning kogema nälga ning külma ning kurbust ning …

Ma saan aru, et esialgu pidigi see lugu olema tuim ja emotsioonitu ja tühi, sest Jonase maailm oligi tuim ja emotsioonitu ja rangete reeglitega reguleeritud, kuid kui ta juba hakkab nägema värve ja kogema emotsioone – miks siis lugu ikka sama tuimalt edasi läheb. Vaid üks vägagi ebavajalik emotsioon leiab oma koha kogu jutus – teismeliste ängistus. Sest just see ängistus on see, mis paneb ta tegema seda viimast meeleheitliku sammu, kui ta läheb võitlema ilma relvadeta tuuleveskite vastu. Kuid ma olen kuskilt kuulnud, et külmumissurm pidi olema üks meeldivamaid viise siit ilmast lahkumiseks – algus on hull, kuid lõpp pidi olema meeldiv. See selleks.

Kui ma siiani arvasin, et see kui Lahkulööjas sunnitakse kuueteistaastaseid oma tulevikku valima oli liiga vara, siis selle raamatu kaksteist oli ikka VÄGA vara ja väga utoopiline. Ja see maailm kus nad elavad, meenutas mulle nii väga Hruštšovi aega (või vähemalt seda mida ma selle aja kohta kuulnud olen) – kõik käivad ühtemoodi riides, töötavad kui robotid, ei vali ise oma töökohti vaid neid suunatakse, korterid (Hruštšovkad) on väikeste köökidega, sest kõik peavad sööma sööklates, kõik varastavad ja valetavad kuis jaksavad ja keegi ei taha minevikku mäletada, sest minevik oli kohutav.

Ma ei mõista selle raamatu fenomeni, miks seda nii väga kiidetakse ja miks arvatakse, et sellest võiks hea film tulla. Muidugi kui vaadata filmi treilerit, siis ainuüksi treilerist on juba näha, et raamatust on filmi jäänud vaid natuke rohkem kui raamatu nimi, tegelaste nimed ja ühiskonna tõekspidamised, kuid kõik muu … kui seal ei mängiks Alexander Skarskard, siis ma seda filmi vaatama ei läheks ja ma poleks ka midagi kaotanud, kui ma raamatut poleks lugenud … hea oli, et raamat on vaid 179 lk.