A Fatal Likeness

Raamat: A Fatal Likeness (Charles Maddox #3) by Lynn Shepherd (2013)

Hinne: D

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/16169845-a-fatal-likeness

See müsteerium uurib luuletaja Percy Bysshe Shelley ning tema abikaasa Mary (Frankensteini autor) salapärast ning seletamatut elu.

1850 aasta viimastel päevadel võtab detektiiv Charles Maddox vastu uue juhtumi. Kes on tema kliendiks? Ainus kirjanike Shelleyde ellujäänud poeg.

Charles leiab end peagi kistud kibedasse võitlusesse poeedi kirjandusliku pärandi üle, kuid siis teeb ta ühe juhusliku avastuse, mis tõstatab küsimuse Shelley esimese naise surma kohta ning Charles hakkab tõsiselt kahtlema, kas naine ikka tappis end ise või oli see mis tegelikult juhtus palju julmem kui enesetapp.

Mida sügavamale mineviku võrkudesse Charles kistakse, seda tumedamaid ning õõvastavamaid saladusi ta avastab, kuni ta seisab silmitsi tõsiasjaga, et võib-olla isegi ta oma vanaonu on segatud vandenõusse varjamaks kolmekümne aasta taguseid sündmusi.

Lugu Shelleydest on lugu armastusest, surmast, kaotusest ning petmisest. Selles raamatus pakub Lynn Shepherd oma lahendust müsteeriumitele, mis on tänase päevani lahendamata.

Criminal Mystery, Literary Mystery, History

See oli üks väga huvitav raamat, kus lahati kirjanike Shellyde abielu ümbritsevat müsteeriumi.

Seda raamatut lugedes, ei saanud ma päris hästi aru, kas oli tegu esseega „Mida ma arvan ühest ajaloo suurimast armastusloost?“, mis oli vahel kirjutatud kui novell vahel kui televisiooni loodussaate käsikiri või oligi tegu käsikirjaga Richard Attenbouroughi lootussaatele ja History kanali ajaloolisele mängufilmile. Läbi kogu raamatu kutsub kirjanik meid jälgima peategelasi nende loomulikus elukeskkonnas, tuletame meelde asju eelmistest raamatutest (ilma rohkema seletuseta, kuid kuna mina pole eelmiseid selle kirjaniku ja selle sarja raamatuid lugenud, siis oli see mulle vägagi arusaamatu), me võrdleme käesolevaid sündmuseid tänapäevaste teadmistega nendest inimestest, psühholoogiast, arstiteadusest. Kogu see „nüüd jälgime; järgmine kord kohtume; nagu te mäletate; meie nüüd juba teame …“ oli tõsiselt närvidele käiv. Mul oli tõeline tahtmine öelda – otsusta juba ära, kas sa kirjutad kirjanduslikku novelli või siis uurimustööd semestri lõpus.

 

Iseenesest see lugu oli väga huvitav, kuid ma ei suutnud seda hetkekski nautida, sest mind häiris see stiil millega ta kirjutatud oli.

Aga mõelgem nüüd natuke – läbi ajaloo kuulsaimad armastajapaarid:

Romeo ja Juliet – kaksik enesetapp

Cleopatra ja Mark Antony – läbi kogu abielu üksteise piinamine ja lõpp taas kaksik enesetapp

Mary ja Percy Shelley – selle teooria kohaselt oli nende abielu ja kogu suhe üldse üks väga õel, võigas, armastusega manipuleerimine, ümbritsevate piinamine ja üksteise nõrkuste ärakasutamine.

Et siis, miks peetakse neid paare ideaalseteks armastajapaarideks? Pole üldse ime, et olen armastuse suhtes selline skeptik.