Consumed

Raamat: Consumed (Firefighters #1) by J.R. Ward (2018)

Hinne: B

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/39296491-consumed

Anne Ashburn on naine, kes on mattunud …

… oma ebameeldiva perekonna saaga alla, oma järsult lõppenud tuletõrjuja karjääri alla, ning teda kummitava pahapisisit kolleegi Danny McGuire alla, kuid nüüd on tal ka uus raskus õlul – uus juhtum, mis paneb teda silmitsi armutu tapjaga.

Kindlameelne Anne oli karmatu ning ta armastas tulega kaasnevat põnevust, püüdes olla alati parim. Kuid kui üks riskantne otsus lao põlengus muudab kogu ta elu igaveseks, peab Anne mitte ainult leidma endale uue töö vaid ta peab leidma ka iseennast.

Kildudeks lööduna ning masenduses alustab Anne uut karjääri tulekahjude uurijana, mis pakub talle endise põnevuse asemel haledat asendust. Ta ei usu, et ta suudaks veel kunagi end tunda nii kirglikult töösse mattununa, nagu ta varem oli – seda seni kuni ta avastab vägagi kahtlased tulekahjud oma kallis kodulinnas.

Danny McGuire on esmaklassiline tuletõrjuja, parim kogu maakonnas, kuid keset isikliku kokkuvarisemist. Danny riskib rohkem kui kunagi varem ning tundub suisa et tal on elu isu kadunud, seda seniks, kuni ta ühineb Annega, et leida seda, kes tulekahjusid alustab. Kuid Danny võib olla Annele rohkem kui meeldiv vaheldus, ning mida lähemale Anne paharile jõuab, seda rohkem hakkab tagaaetav Annet sihikule võtma.

Romance, Action, Criminal

See on siis see raamat, mille eellugusid ja lühikest teaserit ma suvel juba lugesin. Nüüd lõpuks jõudsin ka siis raamatu enda läbi lugeda. Tegelikul oli väga hea, et ma ootasin lugemisega nii kaua, sest kui ma oleks kohe sügise alguses raamatu läbi lugenud, siis poleks ma Anne esialgset masendust nii hästi aru saanud kui nüüd sain. Tõsi, mina ei kaotanud kätt, kuid ma kaotasin oma käe kasutamise võimaluse kümneks päevaks, kui mu sõrmed kipsi pandi. Ega ennem millegi kaotamisest aru ei saagi, kui oled seda ise kogenud. Need kümme päeva olid ikka pärsi rasked, kui pead ümber õppima kõike vasaku käega tegema ja isegi selline lihtne asi, nagu hammaste pesu, on omaette ettevõtmine, rääkimata juuste kammimisest või siis söögi tegemisest või nõude pesemisest. Seega kui ma lugesin Anne esilagsetest probleemidest, tuli see kõik liigagi tuttav ette.

Aga räägime siis ka raamatust. See oli hea lugu, hea Wardilik lugu, kus peategelased pannakse raskesse olukorda, kus nad peavad üksteise abiga välja tulema, kuid samas peavad nad uskuma, et tegid seda ise oma jõududega, et nad saaksid ikka pead püsti hoida ja kõigile näidata, et nad on tugevad.

Anne, kes jäi põlevas majas langevate rusude alla käega kinni pääseb sealt ainult siis, kui ta käe maha jätab. Aga ta ei saa ju ise kirvest vibutada, selleks on tal ju abi vaja ja abi on tema kõrval Danny näol, kes pärast ei suuda kirvest nähagi. Kuid ega selles põlengus ainult Anne viga ei saanud, tema mahajäetud käsi oli selle kõrval, et Danny mattus täielikult rusude alla, naljamäng. See ühiselt läbi elatud õudus aga ei lähenda neid. Vastupidi, möödub pool aastat, enne kui nad taas üksteist näevad või räägivad ja ka siis nad sööks pigem klaasi, kui oleksid ühes kohas koos. Ühte närib süütunne ja teine ei taha toimunut meenutada.

Kuid kui Anne leiab oma esimese uurimuse käigus, et selle põlengu ja tema viimase põlengu vahel on sarnasusi, hakkab ta asja lähemalt uurima ning avastab sarnaseid asju ka teistes põlengutes, mis on viimase kahe aasta jooksul ringkonnas olnud. Keegi süütab laohooneid, mis on täis vana kontoritehnikat. Kas selle taga on kinnisvaraarendaja, kellele laod kuuluvad või pisisuli, kes püüab sedasi oma vanast kasutust kaubast lahti saada või on siin hoopis midagi suuremat taga.

Lisaks sellele, et Anne otsib süüdlast ja Danny püüab lahti saada kas elust või süütundest, säriseb siin ka suhtedraama ja peredraama. Lugu hargneb mitmel rindel ja mitte kõik need lood ei vii välja lõpuks ühe tulemini. See on lugu nagu elu ikka, mitte üks probleem algusest lõpuni, vaid mitu tähtsat teemat korraga.

Lõpuks leitakse süüdlane ja loo kangelased mõistavad, et nad ei saa teineteiseta olla, kuid ilmselgelt, on selle looga algus pandud nii mõnelegi teisele loole, mida siin sarjas oodata on.

Hea meelelahutuslik lugemine, kuigi aegajalt jäi mulje, et Ward unustas, et ta kangelannal on vaid üks käsi ja proteesiga ikka päris kõike teha ei saa.