Raamat: Daring and the Duke (The Bareknuckle Bastards #3) by Sarah MacLean (2020)
Hinne: B
Grace Condry on kogu oma elu oma mineviku eest põgenenud. Lapsena reetis teda ta ainus armastus ning teda kasvatasid tänavad, kuid nüüd peidab ta end kõigi silme all, kui Londoni pimedate nurkade kuninganna. Gracel on vahe meel ning jõuline paremsirge, ning ta pole veel kohanud vaenlast, kellest ta üle poleks … kuni ta kunagine armastus tagasi tuleb.
Sihikindel ja hoolimatu Ewan, Marwicki hertsog, on aastakümneid veetnud otsides naist keda ta pole kunagi lakanud armastamast. Ammu tõmmatud loos võis küll talle Grace maksma minna, kuid Ewan on valmis kõigeks, et teda tagasi võita … ning temast oma hertsoginna teha.
Leppimine on viimane asi, mida Grace soovib. Ta ei suuda minevikku andestada ning vannub kättemaksu. Kuid kättemaks tähendab ju seda, et Ewan tuleb läheduses hoida, seega muutub vaenlane peagi millekski muuks - millekski millele ta vastu ei suuda panna, isegi kui tema ehitatud maailm ja elu … ja süda, mida ta vandus enam kunagi kellegile anda, satuvad ohtu.
History, Romance, Drama
Sarah MacLearni raamatud on tavaliselt hästi kaasakiskuvad. Nendes on alati tugevad ja iseseisvad kangelannad, kes ei lase end alistada ja täidavad oma ihad just täpselt nii nagu nemad soovivad. Tavaliselt on tema lood seotud mingi reaalse ajaloolise faktiga ja annavad seega lugejale ka ülevaate ülemöödunud Londoni elust ja olust. Tema lood on alati täis põnevust ja intriige ning loomulikult ka armastust. Kuid sellest raamatust on tavaline MacLean kadunud :(
See on siis rusikakangelase kolmiku kolmas raamat, kus Whiti ja Devili õde leiab oma armastuse. Kuid tema armastus ei tule kuskilt viiendast nurgast, et aidata tal hakkama saada nende kolmanda vennaga, kes neid kõiki juba aastaid kimbutanud on, Grace armastus on seesama poiss, kes neid kolme nende isa juurest põgenema sundis ja neid tappa on püüdnud. Või kas ikka on? Äkki on tegu sellise klassikalise arusaamatusega, kus tegutsetakse enne kui tausta on uuritud või on keegi pahatahtlikult valetanud ja sedasi kättemaksu masina tööle lükanud ja nüüd on seda väga raske peatada?
Noh igatahes, pärast seda kui Grace on Ewani peale viimast plahvatust terveks ravinud, oma viha rusikate abil tema peal välja valanud ja ta minema saatnud, arvab ta et sellega on siis nüüd need asjad ühelpool. Aga tundub, et ta ikkagi ei tunne ma “venda” nii hästi kui ta arvas, sest vaid aasta hiljem on Ewan Londonis tagasi ning asub kavalusega Gracet uuesti enda poole meelitama. Ja loomulikult kuulub selle meelitamise juurde ka rohke intiimne kontakt - midagi rohkem ei saa nad ju endale lubada, sest nad tõotasid, et nende isa liin lõppeb siin ja uuel hertsogil ei saa olema järglasi.
Kui muidu on Grace tugev ja enesekindel naine, siis Ewan on tema krüptoniit ja tema kätes ei pea ta kaua vastu. Tõsi ta on, et lõpp lahenduseks on vaja ühe poole lähikontakti surmaga, kuid lõpp on siiski muinasjutuliselt ilus.
Lugedes ei saanud ma aru, mis on selle loo ajalooline külg, kuid autor annab sellest korraliku ülevaate raamatu lõpus - tegevus toimub kuninganna Victoria ajastu alguspäevil, kui seadused olid ebamäärased ja naistel oli rohkem võimalusi oma soovide rahuldamiseks ja vabaduste realiseerimiseks, seega oligi võimalik Gracel pidada Londonis "klubi" naistele, kus kõiki nende "patuseid" soove täideti, kas siis ilusate noormeeste poolt, või osavate kokkade või muude meistrimeeste poolt. Seda aega ei olnud aga pikalt ja Victoria ajastu on tuntud selle poolest, et naistel puudusid igasugused õigused.
See oli hea lugu, kuid selles loos oli teistega võrreldes liiga palju seda intiimse armastuse poolt ja liiga vähe põnevust ning intriige - “paharid” olid teada algusest peale, keegi ei püüdnud armunute vahele kiilu taguda, pigem püüti neid intensiivselt kokku viia ja seega oli see liialt roosamanna, siit puudus see tüüpiline salapärane mahhinatsioon ja situatsiooni koomika, mis iseloomustab tema teisi raamatuid.
Hea, lihtne suvine lugemine.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar