Kui sul pole ei välimust, raha ega sarmi, tuleb konkurentidest kõvemini tööd rabada. Niisama lihtne see ongi. Järelikult Bob Oz rabab. Nii Minneapolise politseiuurijana kui ka naisi sebides.
Bob Oz ei anna iial alla. Isegi mitte siis, kui ta vägivallatsemise pärast uurimisest kõrvaldatakse. Kui relvakaubitseja Marco Dantet üritatakse tappa, ei lase Bob end vanemkomissari korraldustest heidutada. Juhtum äratab Bobis mälestuse, mille ta sooviks parema meelega kalevi alla jätta.
Thriller
“Hunditund” on kaasakiskuv politseidraama, mis võib üheaegselt tekitada nii vastikust kui ka kaastunnet. See jääb täpselt hetk enne seisma, kui sellest võiks saada kõhekrimi.
Nagu ka teised Nesbø raamatud, on ka see nii filmilik, et võid endalt mitmeid kordi küsida, kas ma olen seda juba ekraanil näinud. See meenutab näiteks “Telefoniputkat” või teisi selliseid kassi-hiire mängu põhiseid sarimõrvari filme. Ja täpselt nii nagu ühes korralikus krimis ikka, tutvustatakse lugejatele tegeliku paralast suhteliselt raamatu alguses, lihtsalt lugeja ei tea veel siis, et see on see, kes tegelikult nende tulistamiste taga on. Raamatu lõpus võid endalt täiesti küsida, kas tal oli õigus nendeks tegudeks, sest tema oli ka pidanud kogema julmust nende inimeste tegude pärast. Keegi pole ju kunagi üdini halb või üdini hea ja heast halva poole lükkavad meid hetked, kus meil tuleb valida andestuse ja kättemaksu vahel.
Lisaks krimile on siia põimitud ka natuke poliitikat, mis võib raamatu mõneme lugejale vastumeelseks muuta, kuid see on möödapääsmatu lisand, kui arvestada millest on jutt ja millisesse aega on Nesbø loo asetanud.
Suurepärane lugemine igatahes.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar