A Lady at Willowgrove Hall

Raamat: A Lady at Willowgrove Hall (Whispers on the Moors #3) by Sarah E. Ladd (2014)

Hinne: D

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/18588426-a-lady-at-willowgrove-hall

Willowgrove Hall on täis saladusi, kuid peagi tuuakse kõik peidetu päevavalgele.

Cecily Fairel on saladus – ning ta teeb kõik endast oleneva, et seda ka salajas hoida. Kuid kui ta saabub Willogrove Halli, et asuda tööle leedi saatjadaamina, satub ta vastakuti selle ainukese inimesega, kes teab tema mineviku kohta tõtt.

Nathaniel Stanton on Willogrove Halli valitseja ning ta on pühendunud sellele, et mõisa omanikke ja neid ümbritsevaid teenindada. Mitte miski ei jää talle märkamata – kaasa arvatud ka proua uus, kena saatjadaam. Ta on kindel, et kenad preili Fairil on midagi varjata, ning tema eesmärk on see saladus teada saada. Kuid ka Nathaniel on oma saladus: ta on Willogrove endise omaniku ebaseaduslik poeg. Armumine polnud tal kunagi plaanis … seda siis seni, kuni ta kohtus Cecily Fairega.

Kui Willowgrove proua sureb, muutub kõik. Cecily lahkub öö varjus kartuses, et tema saladus võidakse paljastada ja ta asub teele oma ammu kadunud õe otsingule. Kui testament on ette loetud, muutuvad Nathanieli plaanuid tuleviku suhtes seoses tema pärituga. Cecily ja Nathaniel on sunnitud tegema otsuseid, mis muudavad nende elu täielikult. Kas nende armastus on piisavalt tugev, et sellele kõigele vastu panna?

Romance, History

See oli üks imelik lugu. Ta polnud imelik selle pärast, et tegu oli kristliku ajaloolise armastuslooga, vaid selle pärast, et selle loo ajaliin oli täiesti segamini, lugu oli täis lõputuid kordusi, aastaajad on selles loos uskumatud ning inimestel on selektiivne pimedus.

Lugu on siis Cecilyst, kellel on kaksikõde ja sepast isa, ning kes oli nooruses armunud oma piirkonna lordi poega. Kui ta isa noorte armastuse ja plaanid avastas, saatis ta Cecily tütarlastekooli. Viis aastat hiljem kui Cecily on maha rahunenud, temast on saanud ideaalne õpilane ja siis õpetaja, pakutakse talle tööd Willowgrove proua saatjadaamine. Ta võtab koha vastu ja alustab teed oma uuele ametikohale. Kuna on kevad (ärgem seda unustagem) siis on suured tulvaveed minema uhtnud Willowgrovesse viiva silla ning postitõld paneb ta maha mõningad miilid enne sihtkohta. Cecilyl ei jää muud üle, kui võtta oma komps ning läbi pori ja vihma jalgsi edasi minna. Tema õnneks on mõisa valitseja seal ümbruskonnas, näeb teda ning kutsub ta ööseks koju oma ema ja õe hoolitsuse alla.

Nathaniel, Willowgrove mõisa valitseja, on ameti üle võtnud pärast oma isa surma ning tema ema on kunagi ammu olnud majaproua teenistuses. Nathanielil on saladus, ning kuigi see ei muudaks tema elus midagi, kui see välja tuleks, vaataksid inimesed tema ja ta õdede peale siiski halvasti.

Cecily on väga üllatunud, kui ta näeb järgmisel päeval mõisamajja jõudes seal oma lapsepõlve armastust, ning ta kardab, et nende saladus tuleb ilmsiks ning tema reputatsioon saab rikutud.

Järgmise nelja pluss päeva jooksul juhtub väga palju ning see on ka põhiline koht, kus ajaliin vägagi segamini on, sest üsna tihti pannakse inimesi kahte kohta korraga või kirjeldatakse sündmusi nii, et lausa võimatu oleks, et need üksteise järel toimuks, seega pidid tegelased olema kahes kohas korraga. Või siis oli kirjeldus nii, et mina lugesin asju valesti. Ning nende nelja pluss päeva jooksul jõuab Cecily harjuda asjadega mida ta näeb vaid korra või kaks ning ta uus tööandja jõuab talle ka tüütuks muutuda, kuigi pärast ta vanaprouat kogu südamest armastab. Lisaks käib ta täisõites roosiajas roose korjamas (ärgem unustagem, et tegemist on varakevadega). See on ka see aeg, kus inimestel ilmneb see selektiivne pimedus, sest kuigi Nathaniel mõtleb korduvalt, et ta on kui oma isa peegelpilt, siis ei näe mitte keegi, kes pilti vaatab, et Nathaniel on mõisa omaniku poeg. Samamoodi on lood ka siis, kui on juttu Cecily kaksikõest, et mitte keegi ei tule selle peale, et kui Cecily kaksik on tõesti temaga sarnane, siis ei peaks ju raske olema leida punapäist õmblejannat, palju neid siis ikka olla saab.

Igatahes, pärast seda kui te olete lugenud juba päris mitmendat korda Cecily saladusest, tema kadunud õest ja Nathanieli saladusest ja tema unistustest, siis tahaks alustada ühe toreda joogimänguga ja raamatu lõppu ei näeks, sest see pideva kordamine hakkab tõsiselt pinda käima.

Kui pool loost oli surutus nelja pluss päeva, siis ülejäänud lugu toimub kahe või kolme või nelja kuu jooksu, see on üks tõsiselt segane koht, ja loo lõpp on kohe eriti kiirustatud.

Loo mõte oli ju hea kuid teostus oli tõsiselt puudulik. Kahju.