A White Room

Raamat: A White Room by Stephanie Carroll (2013)

Hinne: B

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/17495984-a-white-room  

Victoria ajastu lõpus oli keskklassi naised endiselt oodatud olema „kodused inglid“, isegi kui mõned neist püüdsid juba olla enamat. Selles muutuvas ajas unistas Emeline Evans hooldajaõeks saamisest. Kuid kui ta isa ootamatult sureb, peab Emeline oma unistused ohverdama ning oma pere vaesusest päästmiseks abielluma John Dorriga, tagasihoidliku juristiga, kes suudaks ta pere eest hoolitseda.

John viib Emeline kaugesse Missouri linnakesse nimega Labellum, ning nad asuvad elama ebatavalisse majja, kus Emeline kurbus ning ebamugavus viivad ta peaaegu hulluseni. Majas olev mööbel liigub ning elab ta silmade ees, inimesed vaatavad teda tühjadest tubadest ning kogu maja on end Emeline vastu meelestanud. Arsti diagnoos on hüsteeria, kuid ravi vaid tugevdab maja võimu Emeline mõistuse üle.

Emeline leiab oma hingerahu kui ta lõpuks haarab kinni võimalusest pakkuda vaesemale rahvale litsentseerimata hooldaja teenuseid. Kuid selleks, et abivajajatele kergendust pakkuda, peab ta seda tegema oma abikaasa eest salaja, kuna Johni tööandja ajab halastamatult taga kõiki litsentseerimata praktiseerijaid. Kuigi naisi 1900 enam tuleriidal ei põletatud, peetakse allumatust siiski psühholoogiliseks veaks, ning naiste hüsteeria tuleb kontrolli all hoida.

See on lugu hullumeelsusest ja saladustest ning pakub uskumatu vaate unustatud kodusesse kultuuri, kus kodu võis vabalt saada kellegi vanglaks ning naised pidid olema valmis kõige kaotamisega, kuid nad soovisid vabaks saada.

Romance, History

Minu jaoks koosnes antud raamat kolmest erinevast osast. Esimeses osas on siis Emeline isa surm, tema kiire abiellumine Johniga, nende kolimine väikelinna, tema šokk elamisest üksi pimedas suures majas, kus ta tunnetab kuidas mööbel teda vihkab ning maja on täis endiste elanike hingi. See oli selline tüüpiline õuduslugu, kus vastabiellunud kolivad majja, mis on kurjade hingede poolt vaevatud. Seda osa lugedes meenus mulle, et hüsteeriat diagnoositi naistel veel kuni 1980 aastani ja raviti seda tihtipeale manuaalse rahuldamise teel või siis külmavee vannidega. Aga see selleks.

Teine osa algab siis kui Emeline on lõpuks end voodist ja majast välja ajanud ning jalad külma Mississippi vette pistnud (külm jalavann on tihtipeale pärast rasket ööd väga mõjus :)), ning aidanud oma endisel teenijannal tema seitsmes laps ilmale tuua ning sedasi leiab ta taas oma põetaja hinge. Selles osas muutub Emeline iga päevaga üha tugevamaks ning maja kaotab üha enam tema üle võimu. Lisaks sellel õpib ta ka ilma Johni heakskiidu ja tähelepanuta elama.

Kolmas osa on põhimõtteliselt raamatu lõpp, kui Emeline teeb midagi, mida ta teha ei tohiks ning John saab teada, millega ta abikaasa on tegelenud sellel ajal, kui ta ise on püüdnud leppida oma ootamatu abieluga, uue tööga ning elukohaga. See on see osa, kus raamatu peategelased tegelikult üksteist leiavad.

Kui esimene osa raamatust on nagu keegi piinav õudusunenägu, siis teine ja kolmas osa on sellised tüüpilised ajaloolised armastusromaani osad, kus vastabiellunud, kes üksteist üldse ei tunne, õpivad üksteist tundma ning kangelanna leiab oma tõelise kutsumuse.

See oli üks hea lugu, alguses küll õõvastav, kuid peatükk peatüki järel muutus ta üha huvitavamaks ning samas oli raamat täis ka huvitavat infot selle ajastu meditsiini ja koduste kommete kohta.