13:24: A Story of Faith and Obsession

Raamat: 13:24: A Story of Faith and Obsession by M.Dolon Hickmon (2014)

Hinne: C

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/20623689-13

Mida on laps valmis tegema, kui ta on nurka surutud?

Üksi, pimedas, improviseeritud vangikongis, peab röövitud algkooliealine oma hirmudega võitlema, kui ta taskulambi valgus vilgub kui patareid tühjaks hakkavad saama.

Teiselpool linna, koputab teismeline nimega Chris oma ema endise poisssõbra uksele – ning tulistab ta surnuks. Enne koitu avastatakse üks teine ohver keset õõvastavat veresauna. Selles pildis ei tundu olevat mingit loogikat, seega pööratakse süüdlaste otsimiseks pilgud Chrisi lemmik bändi poole, milleks on sünge ning julm heavy metal bänd Rehoboam.

Samal ajal arvab Rehoboami solist Josh, et ta on valmis järgmiseks suureks sammuks oma tüdruksõbraga, kes on ka bändi trummar. Kuid kui uudistesse jõuavad Chrisi tapatalgud, tuletavad need Joshile meelde tema oma julma lapsepõlve, ning ühtäkki on nii Joshi karjäär kui ka suhe ohus. Kuna Joshi seotakse üha rohkem nende võigaste kuritegudega tuleb tal otsustada, kas ta peseb oma nime sellest puhtaks, või siis avaldada tema minevikus luuravad saladused.

Thriller, Religion, Mystery

Ma kohe ei osanud, kuidas seda raamatut hinnata, sest ühelt poolt oli see väga hea lugu ja teiselt poolt väga kohutav lugu. See lugu tekitas minus tõsist ebamugavust ning ahastust ning selle pärast ma ei annaks talle väga head hinnangut, kuid samas oli ta väga hästi kirjutatud ja kuigi lugu on väga õõvastav, siis ei tohiks silmi selliste probleemide ees kinni panna ja öelda et see on halb raamat, ei raamat pole halb, lihtsal raamat räägib raskel teemal, kuid ta on hästi kirjutatud.

Inimesed vajavad alati midagi millesse uskuda ning midagi mida jumaldada, mis iganes nime see siis ka kannab. Ning neil on alati head põhjendust, miks teha kohutavaid asju „hea“ asja nimel. Ning alati on neid, kes naudivad teistele haiget tegemist, ning see erutab neid ka seksuaalselt. Ja alti on ohvreid, kes lasevad neil halbadel asjadel endaga juhtuda ning lõpetavad ise oma elud uskudes, et nemad on süüdi, ning on ka neid ohvreid kes keeravad ringi ning tasuvad oma piinade eest sajakordselt.

Seda lugu lugedes hakkasin ma tõsiselt mõtlema, et kuidas me julgeme üldse uut elu siia ilma tuua, kui siin on neid ootamas nii palju inimesi, kes on valmis neile haiget tegema, neid sandistama või isegi tapma, kui see neile sobib ja kui neile selle eest palju makstakse. Need meist, kes pole oma elus kunagi alandust ja peksu kogenud on väga õnnelikud inimesed. Ja kui väga me ka ei tahaks, ei saa me midagi teha, sest tihtipeale on seadus nende haigete inimeste poolel ning nad on ka väga osavad peitmaks seda mida nad teevad. Kuid üks asi on kindel, et mida mugavam on inimestel elada, seda kohutavamaid ja haigemaid asju nad välja mõtlevad, et oma elu huvitavana hoida.

See oli üks hästi kirjutatud lugu kohutavast asjast. Ja see asi millest ma pidevalt räägin on laste kehaline karistus, niikaua kuni lapse vaim on murtud, kuni ta enam ei nuta, kuni vaid ainult püksirihma kõlin paneb ta põrandale kägarasse tõmbuma ning karjuma, ning seda ka aastaid hiljem juba täiskasvanuna. Kuid asi pole mitte ainult karistuses, vaid selles, et karistajad naudivad oma tegevust ja kui neil pole enam oma lapsi, keda peksta, siis on neid, kes pakuvad uue sarnase lapse otsimist ja nende karistamise filmimist. Ning tihtipeale on need täiskasvanud, kes lapsi "karistavad" sügavalt usklikud. Ja see 13:24 pole kellaaeg.

Seda lugu lugedes on kananahk ihul ja nutt kurgus ja täiesti võimatu on uskuda, et selliseid inimesi võib tegelt ka olemas olla.