Raamat: The Midnight Rose by Lucinda Riley (2013)
Hinne: A
Briti impeeriumi kõrgajal, sõlmib
vaesunud kõrgseltskonna perest pärit üheteist aastane Anahita, sõpruse tujuka
Printsess Indiraga, India kuningakoja hellitatud tütrega. Anita on printsessi
ametlik saatjana ja seega reisib ta koos Inidraga Inglismaale vahetult enne kui
I Maailmasõda algab. Olles Inglismaal kohtub ta noore Donald Astburyga –
suurepärase, kuid erakliku Astbury valduste pärijaga – ning tema kuritahtliku
emaga.
Üheksakümmend aastat hiljem.
Noorukese Ameerika filmistaari, Rebecca Bradley, ees on kogu maailm avatud. Kuid
kui ta suhe ta samakuulsa poissõbraga võtab ootamatu pöörde, on tal hea meel,
et tema järgmine roll viib teda Inglismaale, vaiksesse külakohta, mängima
1920ndate kaunitari, eemale avalikkuse silmade alt. Peagi pärast seda kui
võtted on alanud jõuab ootamatult nüüdseks juba lagunevasse Astbury lossi Ari
Malik, Anahita tütrepojapoeg, kes uurib omaperekonna minevikku. Üheskoos Rebeccaga
avastavad nad Astbury dünastia minevikust saladusi, mis kummitavad veel
praegugi …
History, Romance, Mystery
Minu jaoks oli see lugu nagu Bollywooduy versioon filmist Notting Hill,
pluss kuhjaga põnevust ja armastust nii minevikus kui olevikus.
Lugu algab sellega kuidas sajaaastane vanadaam Anahita (Anni) annab oma
lapse-lapse-lapsele Arile oma käsikirja, milles ta räägib oma loo kuni hetkeni
kui sündis Ari vanaema. See lugu on uskumatult maagiline kuid samas ka nii
traagiline. Ari on noor ärimees ja tal pole aega lugeda oma vanaema lugu, seega
unustab ta selle oma laua sahtlisse rohkemask kui kümneks aastaks. Kui ta siis
lõpuks leiab aega, et lugu lugeda läheb ta Inglismaale, et täita oma vanavanaema
viimast soovi ning otsida oma ammu kadunud vanaonu.
Rebecca on noor Hollywoodi täheke ning ta on tulnud Inglismaale, et
siin oma uusimat filmi filmida. Teda jälitavad probleemid ta
poisssõbra/kihlatuga ning pressiesindajatega ning tema õnneks saab ta võimaluse
ööbida samas lossis, kus ka filmitakse. Lossi omanikuks on eraklik vanahärra,
kes elab seal koos oma majapidajannaga. Esialgu on lossi ümbritsev rahulikkus
Rebeccale hea, kuid siis hakkavad toimuma imelikud asjad, ning kui ka Ari sinna
lossi saabub, ning Rebecca saab lugeda Anni käsikirja ning ta leiab ka Donaldi
päeviku …
See oli üks vägagi kaasakiskuv lugu. Tõsi, siin oli aju, mis minu jaoks
olid ärritavad, kuid kuna need olid ülimalt isiklikud asjad, siis ei saa ma
öelda, et need lugu oleks rikkunud, lihtsalt minu jaoks oli lugu natuke imelik,
kuid muidu oli tegu vägagi hea looga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar