Hinne: C
Catharine tõmbub lehtlasse, kus ta leiab rahu, kui ta tädi, pr Percival,
teda korrale kutsub. Tema head sõbrad, Wynnes lapsed, lahutatakse üksteisest
kui nende vanemad surevad. Kui neid külastavad hr ja pr Stanley Londonist,
saavad Chaterinest ja Camillast nii-öelda sõbrad ja Edwardist saab võimalik
ihaldusväärne peigmees. Londonit külastades saab Catherine taas kokku Wynne
vendade ja lõpuks ka õdedega. Hr. Stanley hindab Wyenne vendi kõrgelt ja leiab
neile ka sobilikud töökohad, ning ta oma poeg tuleb samuti tagasi välisreisilt.
Londonist on saanud Catharine, tema nõbude Wynne õvede ja Camilla värvikate sõprade
lava – tulemuseks on noorte vahelised erinevad sidemed, ning lõpuks ka mõningad
üllatavad paarid.
Romance, Humor
Tegemist on ühega Austeni mustanditest, mida ta ise ei lõpetanud. Ta alusta
selle kirjutamist enne kui ta oma tuntuimad teosed kirjutas, kuid ta kasutas
pigem selle loo tegelasi teistes lugudes, kui et ta oleks selle mustandiga lõpuni
läinud. Leo Rockas, kes on Jane Austeni teoseid uurinud ja tema loomingu teemal
ka loenguid pidanud, koostas mustandist raamatu, lisades juurde omaltpoolt
piisavalt, et saaks täisloo.
Austeni lood ise on ju tavaliselt üsnagi sama ülesehitusega ja sama
tulemusega ma mõttega – kangelanna pere (enamasti suur ja häälekas) ja
kangelane (enamasti pikk, tujukas, iseseisev), kohtumine, esialgu kaugele
hoidev suhtlemine ja seejärel üksteise leidmine ja lõpuks armastus. Tema
lugudes on enamasti nii draamat kui huumorit. Enne karantiini jõudis kinodesse
viimane versioon Emmast, mis on väga hea näide sellest, kuidas Austen segas
ühsikonnadraama huumoriga.
Kuid see lugu siis – Catharine või Lehtla – on Austeni mustand, ega midagi
enamat. Siit puudub see läbiv tugev lugu, millega lugeja saaks kaasa minna ja
siis teisi kõrvallugusid lisaks jälgida. Peategelane on Catherine või ka Kiti,
kes elab oma tädi juures vaikses väikelinnas. Nende naabriteks oli Wynne
perekong, kus olid kaks tütart – Mary ja Cecilia – ning kaks poega – Charles ja
William. Kiti oli tüdrukutega väga lähedane ja poisid olid lihtsalt segajad,
nagu lastega ikka. Kui aga õvede vanemad surevad, viiakse lapsed „heatahtlike“
sugulaste juurde ja saadetakse mööda ilma laiali – vanim tütar läheb Indiasse,
et mehele minna, noorem jääb sugulaste juurde toatüdrukuks, vanem poiss
saadetakse sõjaväkke ja noorem Iirimaale internaati. Kiti uued naabrid ei ole
väga sõbralikud ja neist ei saa talle uusi sõpru.
Kui Kitile ja ta tädile tulevad külla nende sugulased ja nagu tol ajal
oli kombeks jäävad nad sinna umbes pooleks aastaks. Camilla on Kiti eakaaslane
ja üheskoos on neidudel tore, kuid Camilla on „kõiketeadja“ ja talle meeldib
kirjutada pikki kirju (kleidimoodidest ja poeskäikudest) ja ta tunneb kõiki,
isegi kui ta on neid vaid korra kaugelt näinud. Ootamatult saabub külla ka
Camilla vend Edward, kes kõiki seltskonna reegleid eirates viib Kiti üksinda
ballile ja istub temaga üksi lehtlas ja kui vanemad siis Edwardi minema
saadavad, räägib Camilla, kui armunud ta vend Kitisse on.
Üllatuslikult tuleb neile aga külla William, kes on internaadist põgenenud,
kuna seal oli väga range kord ja ta pigem oli nõus pikal teel Iirimaalt
Inglismaale nälgima, kui et veel ihukaristust kannatama. Kiti tädi organiseerib
noormehele koha Camilla isa juures sekretärina ja peagi suudab William oma
heategija ära rääkida, et ka tea vend üles otsitaks sõjaväest, et ta saaks
jätkata teoloogia õpingutega ja aitaks samuti Camilla isa parlamenditööga
õpingute ajal. Londonis saab Kiti kokku ja Maryga, kes tuleb neile külla koos
oma tädi ja tema tütardega. Peagi jõuab Indiast tagasi ka Cecilia koos oma
abikaasaga.
Palju noori inimesi ja enamus neist vallalised, mis siin küll edasi
võib juhtuda. Kui arvestada seda, et Austen on kasutanud selle mustandi arhetüüpe
oma järgnevates raamatutes, olgu need siis õed Bennetid või õved Bertramid, siis
on teil ettekujutus, kuidas paarid selguvad ja segunevad ja ilmuvad välja
ootamatud ebasobilikud partnerid ning kuidas need, kes alguses soovivad ja
püüavad kõrgeimat ja soodsaimat paaritumist kaotava lõpuks neile, kes oma
kaaslase südamega valivad. Osalt on see lõpptulemus nii austenelik kui ka dickenselik.
Minu isiklik arvamus on, et see olekski võinud mustandiks jääda, sest
see valmis teos ei anna Austeni loomingule midagi juurde, pigem lisab ühe
pooliku hingetu loo. Jah, siin on natuke draamat, natuke huumorit, natuke
põnevust ja natuke armastust, kuid … hingetu lugu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar