Hinne: A
Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/10210.Jane_Eyre
Lapsena orvuks jäänud, on Jane kogu oma elu tundnud end kui ühiskonna
heidikuna. Tema julgust pannakse üha uuesti proovile kui ta saabub Thornfield
Halli, kuhu teda on tööle võtnud tujukas ning uhke Edward Rochester, et Jane
hoolitseks mehe hoolealuse Adéle eest. Jane avastab, et ta tunneb tõmmet oma
probleemse, kuid lahke südamega peremehe poole. Ta armub. Sügavalt.
Kuid sünge ning kurjakuulutav Thornfield Hall varjab kohutavat
saladust. Kas Rochester peidab midagi Jane eest? Kas tüdruk saadetakse taas
murtud südamega laia maailma?
Drama, Romance
Ma ei oska öelda, kui mitu korda ma olen seda raamatut lugenud, või
siis olgem täpsed, kui mitu korda ma olen sellest raamatust lugenud teatud
kohti. Pärast seda kui ma lapsepõlves nägin BBC telesarja Jane Eyre, kus oli
peaosas Timoty Dalton, olin ma sellesse loose armunud. See raamat veetis
aastaid mu voodi all, et seda sealt üha uuesti ja uuesti välja võtta ja lugeda neid
kõige tähtsamaid hetki, kõige armsamaid hetki, kõige südantlõhestavamaid hetki.
Ma teadsin täpselt millisel leheküljel Jane ja Rochester esimest korda
kohtuvad, kus Jane veedab öö Bertha vennaga, kus Edward talle armastust avaldab
ja kus Jane tema südantlõhestavat karjatust kuuleb. Kui me keskkoolis seda
raamatut arutasime, olin mina see, kes kinnitas, et tegu on armastusromaaniga
ja meie klassi poisid vaidlesid vastu et tegu on gootilise realismiga.
Tegelikult on siin mõlemat, siin on nii romantismi kui ka realismi ning ka
gooti stiili.
Pole ilmselt kedagi, kes seda lugu ei teaks, olgu nad siis näinud seda
filmina või lugenud raamatut, sest iga natukese aja takka tuleb keegi välja
uue ekraniseeringuga ja raamat jõuab ikka varem või hiljem lugejate lauale. Ma polnud
raamatut juba aastaid lugenud ja nagu ka juba varem öeldud, polnud ma juba
aastaid tervet raamatut otsast lõpuni lugenud. Nüüd võtsin ma ta siis uuesti
kätte, seekord inglise keelsena, sest raamat on osa mu ingliskeelsest loengust.
Mismoodi ma nüüd siis raamatut nägin, kas ta on endiselt minu jaoks armastusromaanide
parim näide või nägin ma nüüd raamatut teist moodi? Nii ja naa. Endiselt lööb
mu süda teatud peatükke lugedes kiiremini, kuid samas näen ma selles kõiges
nüüd ka seda gootilist realismi, mida mu klassivennad nägid. Rochester on
ajastule vastav suur, tume ja tujukas kangelane kuid Jane pole sugugi ajastule
vastav väike ja õrn kangelanna. Jane on õrn ja allaheitlik vaid teatud
hetkedel, kui tal pole muud võimalust või kui ta alles õpib end ümbritsevaid tundma,
kuid kui ta tunneb end juba koduselt ning kindlalt, siis ta avaneb ja näitab
oma tegelikku väärtust, oma jõudu ja oskusi. Ühtepidi see nagu on klassikaline
teos, kuid samas on ta ka väga julge teos.
Teatavasti on tegu mingil määral biograafilise teosega – Bronte isa oli
kirikuõpetaja, ta ise ning ta õed on olnud guvernandid, tema vend läks
hasartmängude ja mõnuainete küüsi noores eas ja koos õdedega olid nad oma
ajastu eesrindlikud naised. Ja seetõttu ei anna mulle ka rahu raamatu lõpp. Raamat
ei lõppe sellega, et Jane räägiks kui mitu last neil on ja kus nad reisinud on
ja kuhu nad lõpuks elama kolivad vaid räägib hoopis oma nõbu St. Johnist. Kas
äkki võiks olla nii, et Rochester oli tolle ajastu ideaalne abikaasa (tiba
räsitud, kuid ustav, rikas ja võrdväärne abikaasa haritud ja iseseisvale
naiselt) kuid St. John oli keegi, kelle Charlotte ise kaotas oma elus, kuna ta
ei olnud nõus oma iseseisvusest loobuma selle nimel, et minna temaga misjonitööd
tegema?
Igatahes on Jane Eyret hea üle pika aja uuesti lugeda, vanu lemmi kohti
meelde tuletada ja uusi pisiasju jutust leida. Originaal andis omamoodi
huvitava varjundi keelekasutusega, mida tõlget lugedes ei näe.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar