Nathan Sutherland naudib turvalist, ent sündmustevaest elu, pidades Veneetsia aukonsuli ametit ja tõlkides tarbetekste. Tema elu teeb aga ootamatu pöörde, kui talle pakutakse tema ametikontoris väikese pakikese paaripäevase hoidmise eest suurt rahasummat. Ilmneb, et pakis peitub kuulsa Veneetsia kunstniku Bellini illustreeritud palveraamat, mis on erakordselt hinnaline.
Nathan murrab pead, kas tegemist on ehtsa meistriteose või ideaalse võltsinguga. Pahaaimamatult ongi ta juba kistud varakate kaksikvendade Domenico ja Arcangelo Moro sepitsetud kunstivargusmängu, millest vennaviha on juba kakskümmend aastat toitunud. Tahtmatult mängu etturiks saanud Nathan peab kiiresti tegema nutikaid otsuseid, et oma sõprade ja enda elu ohtu seadmata mängurid üle kavaldada.
Mystery, Thriller
“Veneetsia mäng” on nagu omamoodi äärmiselt kiire ja intensiivne ekskursioon mööda võibolla mitte nii tuntud ja vägagi tuntud Veneetsiat, samas on ta ka ühe Veneetsia expati päevaraamat ja kolmandaks põnev mäng, millest ei puudu ka kriminaalne ja poliitiline pool.
See pole politseiniku/endise politseiniku/eradetektiivi lugu, see on lugu tavalisest, natuke ülekaalulisest inglasest, kes on armastuse pärast tulnud elama Veneetsiasse. Nüüd kui “armastus” on Veneetsiast lahkunud, hoiab armastus Veneetsia vastu teda endiselt siin. Nende viie aasta jooksul, mis ta siin on elanud, tõlgitööd teinud ja viimane aasta ka aukonsul olnud, on ta kogunud endale sõpru ja harjumusi ning ta austab seda linna ja linna ajalugu piisavalt, et kui teda kistakse sellesse imelikku mängu, millest tal aimugi pole ja mille reegleid ta ei tea, siis asub ta ikkagi uurima tema kätte usaldatud asja ajalugu ning pole niisama kergelt enam nõus asja käest andma.
Veneetsia on täis asju, mis on säilitamist väärt, kuid linna poliitika, bürokraatia ja politseijõud ei pruugi olla üks nendest. See mäng, millesse Nathan kisti saabki eksiteerida, kuna Veneetsias (ja ka Itaalias üldisemalt) on palju asju millega saab mängida ja kui püsida politsei tähelepanu ääremail, siis ei pea nad sind piisavalt tähtsaks, et sinu mängurõõmu rikkuda.
Andekalt kokku pandud lugu, milles on huumorit, põnevust, õpid selgeks mõned itaalia keelsed sõnad ja võibolla tekib ka isu ise Veneetsiasse minna, et neid tänavaid näha ja sealseid toite süüa. Minul on Veneetsiaga oma suhe, ma polegi aru saanud, kas ta ei taha mind sinna või on mul miski seal linnas kunagi tegemata jäänud ja seega pean ma sinna siiski uuesti minema ja tegemata asja lõpetama või tehtud halva heastama, seega on Veneetsiast lugemine osati põnev ja teistalt valus aga raamatut käest ka ei pane.
Teatavasti käis autor ka selle aastasel “Head Readil” ja seal sain võimaluse talt küsida, milline oleks teine linn Itaalias, millest ta võiks kirjutada. Jones vastas, et see teine kohta oleks Sitsiilia, sest talle meeldib sealne õhkkond, toit, inimesed … ta kirjutaks midagi Camillieri “Montalbano juhtumite” sarnast. :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar