Sigge on tagasi! (Ja ei sure ära, isegi haigeks ei jää!) Pärast Stockholmist ärakolimist on Sigge elu palju paremaks läinud! Vanaema hotell tundub nagu päris kodu ja koolis ei ole keegi tema vastu nõme. Veel paremaks läheb asi siis, kui lahedad kaksikud Sixten ja Karl-Johan kutsuvad ta oma hiphopbändi nimega 6 10 Mushroom, mis peab esinema kooli jõulukontserdil. Aga mida lähemale kontsert jõuab, seda rohkem Sigge närvi läheb – kaksikud ei paista nimelt lugude harjutamise ega isegi nende kirjutamise vastu kuigivõrd huvi tundvat. Miks on nii raske leida uusi sõpru, ilma et samal ajal ei veaks alt oma parimat sõpra? Kas populaarseks saamise hind on saamine kellekski, kes sa tegelikult pole?
Children,
Nagu ma juba ka esimese osa juures ütlesin, tuletab see raamat vägagi Segasummasuvila lugusid meelde, lihtsalt Pipi lapselapsed peavad lahendama tänapäevasemaid probleeme. :) Sigge ja tema erakordse pere ja sõprade jõululugu, eneseleidmise lugu.
Sigge, tema ema ja kaks õde ning nende vanaema elavad vanaema väikelinna hotellis, millel on vägagi suurejooneline nimi, kuid pärast nende sinnakolimist on lisaks neile vaid üks klient, kes on tegelikult nagu rohkem onu eest kui maksev klient. Üks tema õdedest pole endiselt üles leidnud oma valjuse nuppu, mis seisab pidevalt maksimumi peal, ning teine õde on küll rääkima hakanud, kuid ta eelistab rääkida vähe, ning kui võimalik siis Elvise sõnadega, tarides ringi pingviini topist. Sobilik Segasummasuvila seltskond, kas pole?
Kui esimese raamatus põdes Sigge uude kooli minekut, kuna eelmises koolis oli ta tõsise kiusamise osaliseks saanud, siin nüüd on tal sõber, kelle ta suve lõpus leidis ja tema üllatuseks võtavad ka uued klassivennad, kaksikud, ta enda kampa. Nüüd peab ta jagama oma aega oma naabritüdruku ja kaksikute vahel.
Ja siis kisuvad kaksikud ta bänditegemisse, millega minna esinema kooli jõulukontserdil …
Sigge üheti naudib oma “populaarsust” teisalt kardab ta pidevalt, et see võib talle vastu keerata ja eelmise kooli õudus taas korduda. Ja kuna kaksikud on äärmiselt intensiivsed vennad, kes ehitavad sõnadega uusi maailmu, kuid reaalsuses ei saa pea midagi tehtud, siis jääb Siggel nende kõrvalt Juno jaoks vähe aega. Mida teha, kuidas olla hea sõber kõigile ja lisaks leida aega ka enda soovidele ja huvidele, unustamata ka pere?
See on hea ja hoogne ja humoorikas lugu, kuid mulle ei meeldi, et autor tegi Siggest klišee - kui sulle meeldib see ja see ja sa käitud nii ja nii, siis tähendab oled see. Ma saan aru, et see on poliitiliselt korrektne ja ka selliseid lugusid vajavad noored lugejad samuti, kuid …
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar