Nüüd võib seda lugu rääkida.
Aastal 1999 kogunes Andrew Daniceki juhitud interdistsiplinaarne meeskond Kalifornias, et läbi viia erakordne ajarännu eksperiment. Ülejäänud maailm oli täielikus teadmatuses. Neil õnnestus edukalt transportida Julius Caesar tema minevikust tulevikku vahetult enne tema mõrvamist. Plaanis oli nelja päeva jooksul Caesarit uurida ajaloolaste ja ladina keele spetsialistide poolt, ning siis pidi Caesar tagasi rändama hetke, kust ta oli välja nopitud. Kuid vaatamata sellele, kui hoolikalt oli kõike plaanitud ja kui kiivalt oli saladust hoitud, lööb Caesari röövimiskatse kõik plaanid segamini. Täielikus mõistmises, et edasistest sündmustest võib sõltuda kogu inimkonna olemasolu, peab koguma üks meeskonna liiga kõik oma teadmised ja jõu, ning andma endast parima, et Caesar jõuaks tagasi Märtsi-iidide ajaks.
Caesari külastuse šokeerivad üksikasjad ja selle edasised mõjud on olnud kaitstud kaudkinldate vaikimisvannetega … kuni siiani.
Fiction, Time Travel, Fantasy
Kas mäletate Isaac Asimovi lühijuttu “Inetu poisike”? See oli lugu sellest, kuidas teadlased leiutavad masina, millega nad suudavad võtta minevikust ühe olendi, tuua selle olevikku, et siis olendit uurida ja hiljem ta taas tagasi saata. Lühiloos on uurimisaluseks eelajalooline poisike, kellele muretsetakse kasvataja/õpetaja, kes siis lõpuks poisisse nii kiindub, et kui on aeg ta tagasi saata, läheb neiu temaga kaasa. Mäletate ju?
No, see “Münt paadimehele” oleks nagu selle lühiloo edasiarendus. Nendest esialgsest 42lk on saanud 540lk.
Loo jutustab noor neiu, Cassandra, kes on sündinud Las Vegases, kuid õnn on talle naeratenud, ning nüüd õpib ta Los Angelese ülikoolis süvendatult ladina keelt. Saatus on ta kokku viinud väga erinevate ja eriliste inimestega. Tuntud teadlased, rikkad töösturid, andekad keeleteadlased ja arstid, libeda keelega ärimehed ja üks kuulus poliitik. Neil kõigil on oma lugu, kuidas nad on sattunud Iidide projekti, mis on neid üldse pannud nende erialal tegutsema ja miks nad tahavad olla osalised sellises eksperimendis (või miks nad ühel hetkel enam ei taha olla osalised).
Iidide projekti eesmärk on ajas rändamine, kuid mitte suvaline siia sinna hüppamine ja kogemata tuleviku muutmine. Eesmärk on tuua minevikust olevikku olend hetk enne seda, kui ta oma ajas suri. Esimene katsealune on koer ja selle tagajärjeks on peaaegu projekti katkestamine, kuid projekti veab siiski väga sihikindel isiksus, seega loetakse esimene eksperiment õnnestunuks ja edasi astutakse juba suure sammuga palju suurema eesmärgi poole.
Kes on see ajalooline isiksus (mitte lähisajanditest) kelle surma aeg on peaaegu minuti täpsusega teada. Kelle surma koht on pea sentimeetri täpsusega teada. Kelle viimased sõnad usutakse olevat “Kas sina Brutus!”. Jah. Julius Caesar on see, kelle surma aega ja kohta on võimalik sedavõrd kindlalt paika panna, et teda oleks võimalik ajast ja kohast välja noppida, ilma et edasisele tulevikule palju kahju tekiks, kui ta pärast tulevikus olemist ajas tagasi rändab.
Suurem eesmärk nõuab aga suuremat meeskonda ja iga uue liikmega suureneb üha enam võimalust, et keegi murdub ja lobiseb, millega Iidide projekt tegelikult tegeleb, vahet pole kui mitu vaikimist nõudvat dokumenti nad allkirjastavad.
Eksperimendi algus on edukas, sihtmärk leitakse ja toimetatakse kõrgtehnilisse laborisse. Kuid sealt edasi ei lähe kõik sugugi nii nagu plaanis oli. Ja kõige tipuks on see, kui sel ainukesel korral kui oli plaanitud Caesar laborist välja lasta, tahetakse teda röövida, ning noorukesel Cassandral ei jää muud võimalust, kui Caesar röövlite sõrmede vahelt “röövida” ning viia ta sinna, kust teda kõige vähem otsida võidaks. Sellega veel ootamatud sündmused ei lõppe, kuid pärast mitmeid eriskummalisi ja põnevusega täidetud päevi jõuab Caesar siiski tagasi laborisse ning tagasi oma aega.
Selline see lugu siis ongi. Lisaks sellele põnevale ajarännu eksperimendi ja sellele järgnenud põnevatele sündmustele, saab lugeja teada ka iga osalise taustaloo, põhjused miks nad projektiga seotud on ja millist mõju see nende eludele osutab. Vahepeal võib küll mõelda, et jah ma saan aru, et sellel isikul on olnud raske lapsepõlv/probleemid äriga/luhtunud armusuhted, kuid lähme juba tagasi põhiloo juurde, kuid samas kui neid taustalugusid ei oleks, ei saaks ilmselt mõne käitumise põhjustest aru. Aeg ajalt oleks lugu vajanud head toimetajat, kes oleks mõned vasturääkivused välja noppinud, kuid pole hullu. Võibolla oleks võinud ka kaks viimast peatükki olemata olla, sest tähelepanelik lugeja oli juba nagunii aru saanud, mis selle kõige tulemus oli, kuid ok, las ta olla.
Igatahes võib öelda, et põnev lühijutu idee edasiarendus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar