Psühholoog Idunn Jæger peaks päästma teisi, kuid ühel päeval laguneb kõik koost.
Esmaspäeva hommikul seisab psühhiaatriakeskuse ees üks naine korvitäie munadega. Enne kui psühholoog Idunn Jæger jõuab järele mõelda, loobib ta oma töökoha pihta mune. Palju mune. Tore on näha nende purunemist vastu klaasust.
Idunn on 49-aastane ja vallaline. Ta elab koos pojaga, kes on sõjaväkke minemas ja üksindus on hirmutav. Eakad vanemad on tüütud ja parim sõbranna liiga täiuslik. Kõige vihasemaks ajab teda aga vaimse tervise hooldus, kus süsteem ja aruandlus on olulisemad kui patsiendid. Idunni ainsaks sooviks on diivanile pikali heita ja lihtsalt alla anda. Siis aga koputab uksele politseinik. Ja diivanipadjast hiilib välja Freud.
„Vihane psühholoog“ on satiiriline romaan, milles piir normaalsuse ja hullumeelsuse vahel on kohati imeõhuke.
Drama, Humor,
Teate ju küll seda hetke, kui te loete midagi ja saate aru, et ma tean täpselt millest ta räägib, et nüüd ma saan siis aru, miks ma sel hetkel nii tundsin, miks ma midagi tegin, midagi ütlesin … mis iganes seda Ahaa hetke tekitas, igatahes nüüd te mõistate iseennast paremini. Täpselt selline tunne tekkis minul, kui ma seda raamatut lugesin.
Idunn on psühholoog, ema, menopausieelne, läbipõlemise äärel psühholoog. Ta on olnud tubli, ta on vaeva näinud ja psühholoogi elukutse omandanud, isegi kui ta vanemad pole temasse kunagi uskunud ja soovitavad tal endiselt uus elukutse otsida, sest mis amet see psühholoog ikka on. Ta on üksikema, kelle jaoks on tema poeg kõik ja nüüd on poeg sõjaväkke läinud ja vastab talle vaid kord saja tema sõnumi peale (heal juhul) ja igatsus hakkab teda hulluks ajama. Riiklikus tervishoiusüsteemis töötades on psühholoogidele reeglid ja nõudmised ja ootused ja see ei sobi talle ega ka tema klientidele, sest tema ei usu, et vaid ühe vastuvõtuga saab ta neid aidata ja ta ei taha ka klientidele ettenähtud tundi veeta küsimustikke täites ilma, et nad tegelikult saaksid rääkida sellest, millest vaja. Talle sobib rohkem Freudi meetod, kus patsient viskab diivanile ja räägib end tühjaks, kuid see ei sobi.
Ja nii tunnebki Idunn, et ta on murdumise äärel, tal on kadumas pidepunkt. Ning kui tal palutakse töölt pikk puhkus võtta, läheb asi käest. Pole vaja enam enda eest hoolitseda, pole vaja inimestega suhelda, nõu võib küsida ka ju datlisuuruselt Freudilt, kes elab ta diivanipadjas … ei aita, et vanemad saadavad politsei kontrollima, kas ta ikka elus on, ega ka see, et sõbranna ta eriti uhke spetsialisti juurde tirib, kes ütleb talle, et ta ei saa teda aidata. Idunn peab nüüd ise leidma tahtmise tagasi inimeste maailma naasta, leidma selle miski, mis tal aitaks pea taas veepeale tuua, olgu see siis kohtumine endiste patsientidega, kellega ta tõesti vaid korra on kohtunud ja selle kohtumisega neid aidanud, või olgu see siis juustulett, kus ta ei analüüsi inimeste probleeme, vaid püüab pakkuda neile kõige sobilikumat juustu just selleks õhtuks.
See pole sugugi kerge lugemine, läbipõlemine ja sellega kaasnevad mõtted, tunded, teod ei ole miski, mida oleks kerge lugeda või kõrvalt vaadata, isegi kui kõrvalseisjal võib lõbus olla, kuid see on hea lugemine. Seesama äratundmise hetk, millest ma alguses rääkisin, see on omamoodi vabastav. Kui olete läbipõlemise ise läbi elanud ja tervelt välja tulnud, saate võibolla kinnitust oma otsustele, tegudele, valikutele. Võibolla saate hoopis aru, et olete ise samas seisus kui raamatu peategelane ja on aeg abi otsida. Või hoopis tunnete ära mõne oma tuttava, kes pole veel aru saanud, et on aeg peatuda ja oma elu teise pilguga vaadata ja saate talle raamatut soovitada.
Suurepärane lugemine, eriti kui raamat satub teie kätte õigel hetkel.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar