https://www.goodreads.com/book/show/50370503-the-land-of-roar
Igaüks mäletab oma salapärast fantaasiamaailma … kuidas oleks, kui see maailm osutuks tõeliseks?
Kui Arthur ja Rose olid väikesed, olid nad Roari kangelased. See oli maailm, mille nad olid loonud oma metsikumates fantaasiates. Nüüd on nad üheteistkümnesed ja Roar on vaid mälestus. Kuid Roar pole neid unustanud.
Kui nende vanaisa kaob Roari, ning põhjuseks on pahar, kes endiselt nende õudusunenägusid külastab, peavad Arthur ja Rose tagasi minema sellesse maailma, mille nad peaaegu juba unustanud on. Ning kui nad sinna jõuavad, avastavad nad, et vanaisa pole ainus, kes nende abi vajab.
Fantasy, Fiction, Children
Lühidalt - Narnia kroonikate Koiduränduri teekonna uusversioon kohtub multikaga Pahupidi.
Arthur ja Rose on kaksikud, kes nagu kaksikud ikka, on kunagi olnud lahutamatud, alati kõike koos teinud ja omaenda salakeeles rääkinud, üksteisest kõike teadnud. Kuid koolis on neid eraldi klassidesse pandud, mis tähendab erinevaid sõpru, erinevaid huvisid ja pidevat kaklemist, sest õde ei taha, et vend tema ja ta sõbrannade sabas tolkneks ja vend tahaks pigem õega koos olla kui klassi kiusajate küüsis olla.
Sellel suvel veedab Rose pigem aega koos naabritüdrukuga ja venda ta pigem kiusaks, kui teeks midagi temaga koos. Kuid siis teeb vanaisa neile vägeva kingituse - ta kingib neile pööningu, millest saab nende mängutuba, kuid esmalt peavad nad pööningu puhtaks tegema.
Algab suurpuhastus. Vanad riided, mänguasjad, ajakirjad, mööbel - kõik peab kaduma. Kuid selle suurpuhastuse käigus leiavad nad asju mille olemasolu on nad täielikult unustanud ja koos nende unustatud asjadega meenuvad teised asjad, mille nad siiani unustanud on.
Ja siis leiab Arthur välivoodi, mis oli kunagi olnud nende mängudes värav nende võlumaailma millele nad on nimeks pannud Roar, sest selleks et sinna saada, pidid nad voodist läbi ronides hüüdma “HEAR ME ROAR!”. Arthur naerab, et see oli lapsepõlve lollus, kuid vanaisa ütleb, et ta usub teda ja ronib kokkupandud välivoodi vahele, hüüab vajalikud sõnad, ja pärast mõningast utsitamist ta kaob, järele jäävad vaid õled ja suled … mis tähendab, et nende maailma peapahar (tiibadega hernehirmutis) on vanaisa röövinud.
Edasi läheb nii nagu arvata võibki. Arthur seletab Rosele olukorda ja pärast mõningast vaidlust lähevad nad tagasi maailma, mille nad kunagi koos lõid ja kuna nüüd usub sellesse täielikult vaid ainult Arthur, siis hakkab maailm otsast lagunema ja sealsed elanikud, kes on samuti nende loodud, on kas hakanud kaduma või on mures, kuna nende jalgealune on sõna otseses mõttes lagunema hakanud.
Ja nii siis ongi siis Lost Bo.. ei ei Lost Girls ja draakonid ja merineitsid ja metsainimesed ja hernehirmutiste armee ja võlur/ninja ja džungel ja kõrb ja meri ja saared ja kõik muu, mis ühes fantaasiamaailmas olema peab. Ning teekonnad on ohtlikud ja usaldus tuleb välja teenida ning kui juba kord ustavust vannutakse siis seda surmani. Ja maavärinad ning maa lõhenemised saab lõpetada sellega, et tuleb taas uskuma hakata. Kuid, kas paharile on jäänud ikkagi “võti” kodumaailma, kuigi Arthur ja Rose püüdsid kokku koguda iga viimsegi kui asja, mille nad aastate jooksul olid kodust sinna viinud?
See on põnev lugu, kuid siin on liialt palju õelust ja negatiivsust, mis teeb selle loo imelikuks. Loetav, kuid … sellel teemal on paremaid raamatuid kirjutatud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar