Käsi, mis hoidis mu käest

Raamat: The Hand That First Held Mine by Maggie O’Farrell, tõlge Külli Seppa (2020)  Hinne: B Lühikokkuvõte: 

https://www.goodreads.com/book/show/51930171-k-si-mis-hoidis-mu-k-est             

Paeluv romaan kahest naisest, keda viiekümne aastase vahemaa tagant ühendab kunst, armastus, reetmised, saladused ja emaksolemine. Lexie Sinclair kavandab endale erakordse elukäigu. Vanemate viisipärase maaelu kammitsais vaevlev neiu kavatseb põgeneda Londonisse. Seal hakkab ta seltsima Innes Kentiga, ajakirja peatoimetajaga, kes kannab sinise pardimuna karva lipse ja tutvustab Lexiele sõjajärgse Soho kütkestavat põrandaalust boheemlastemaailma. Lexie õpib reporteriametit, õpib tundma kunsti ja kunstnikke, õpib elama täiel rinnal, kirgliku armastuse nimel. Ta rajab endale mitu elu ning kõik nad on tavatud. Ja lapseootele jäädes ei kõhkle naine hetkegi last omal käel üles kasvatamast. Aastakümneid hiljem – tänapäeva Londonis – üritab noor kunstnik Elina pärast sünnitust jalgu alla saada. Ta ei tunne ennast ära: ta leiab end tänavail paljajalu kõndimas ning talle ei taha kuidagi meenuda see pisike seik, kui ta lapsele elu andis. Isaks saamine toob aga Elina kaaslasele Tedile meelde ammu ununenud asju; mälupilte, millele ta mälus kohta ei ole. Ning just siis, kui mälestused Tedi aina enam häirima hakkavad, saab selgeks, et neid kahte lugu – kahte naist – näib miski ühendavat. Miski, mis muutub aina liigutavamaks ja kaunimaks, mida lähemale selle paljastamisele jõutakse. „Käsi, mis hoidis mu käest“ on hingekriipiv, meeltliigutav teos ja suurepärane sissevaade sellesse, kuidas me oma elu loome ja koost võtame, kelleks me end peame, ning kuidas see, mis inimesest maha jääb, võib meid etteaimamatult kokku viia.

Drama

See on raske lugu, kuid samas ka huvitav lugu. See on kahe ema armastuse lugu, kuid samas on see ka isa ja poja lugu. Kui esialgu ei saa aru, kuida on see noor helgest tulevikust unistav neiu seotud selle värskelt sünnitanud emaga, siis peagi taipab tähelepanelik lugeja, mis on neid ühendav lüli.

Lexie on Londonisse tulnud pärast seda, kui teda ülikoolist eemaldati, kuna ta oli “eksinud” ülikooli traditsioonide vastu. Innesega kohtus ta viimasel õhtul enne kodust lahkumist ja Londonis otsib mees ta üles, ning veenab teda kindla töökoha ja palga asemel tulema tema ajakirja tööle, ning tema juurde elama, kuigi ta ei saa talle ilmselt palka maksta, kuid töö on huvitav, õppida on palju ja elu saab olema põnev.

Elina on noor soomlanna, kes on juba ammu Londonis oma kunsti teinud ja oma elukaaslasega kohtus ta siis kui mees oma majas üht tuba üürile pakkus. Nüüd on neil poeg, kuid Elina ei mäleta esialgu sünnitusest midagi ja tal on väga raske emadusega kohaneda.

Lexie töötab ajakirja juures, ta on õppinud artikleid kirjutama, teiste töid toimetama, intervjuusid ja arvustusi kirjutama. Ta on kohtunud Innesse abikaasa ja “tütrega”, kes teda jälitama hakkab ja lubab talle, et ühel hetkel ta veel kahetseb, et ta tema isa talt röövis. 

Elina püüab hakkama saada pojaga, kes ei maga, elukaaslasega, kes on enamuse ajast kodust ära, ning hirmuga kodust välja minna. Tedile tundub, et isaks saamine on tagasi toonud millegi ta lapsepõlvest - mälupildid, mida ta kuidagi oma vanematega siduda ei oska.

Kui Lexie Innese kaotab, kaotab ta korraks ka enda, kuid tema uus pere ei lase tal kaua leinas  oleleda, vaid lükkavad ta uuesti tööle ajalehe juures, kus ta peagi end üles töötab ta tavalise toimetaja abi asemel saab temast ajakirjanik, kes kirjutab näituste arvustusi kõikjalt üle maailma. See toob kaasa ka kuulsuse ajakirjanike seas, kuid tal pole kedagi vaja, ta saab üksi väga hästi hakkama. Kuni ta kohtub Felixiga. Vahelduseks sobib ju küll.

Elina tahaks tagasi oma kunsti juurde minna. Tedi ema kritiseerib julmalt kõike mida Elina pojaga teeb, halvustab iga ta valikut nii lapsekasvatuse kui ka elukutse mõttes. Elina tunneb end niiga ebakindlalt, kuid ka Soome emale helistamine ei aita teda, sest ema on rohkem huvitatud õvede lastest, kui temast ja tema elust.

Kui Lexie rasedaks jääb, otsustab ta lapse alles jätta, kuid tal pole plaaniski Felixiga abielluda, sest ta saab ise hakkama, ta võib poisi kaasa võtta isegi Iirimaale, kui ta läheb üht erakust kunstniku intervjueerima.

Selleks hetkeks olete ilmselt juba aru saanud, mis neid kahte erinevat lugu seob. Ja isegi kui korraks võib mõelda, et äkki on see väikse kriminaalse mõjutusega draama (jah, ma tunnistan, ma olen lugenud liiga palju krimiraamatuid, et hakkan kriminaalset nägema ka juba seal, kus seda pole), sest viiteid võimalikule kriminaalsele juhtumile on täielikult olemas, pole see seda siiski. See on lugu emaarmastusest. See on lugu lastest. Lugu mälestustest ja mälust. See on raske lugu, kuid samas ka nii ilus ja nii huvitav lugu.