Tuleb välja, et vaid tõsikrimiraamatute lugemine ei tule sugugi tänapäevases kohtingutemaailmas kasuks - ja üks naine peab õppima armastusele võimaluse andmist ajal kui ta kahtlustab kõigist kõige hullemat.
Doktorant Phoebe Walsh on alati kirglikult tõsikrimisse suhtunud. Ta uurib seda ala isegi oma doktoritöös - kui ta selle töö lõpuks valmis suudab kirjutada. Tal on raske leida kirjutamiseks aega, kui ta peab oma suve jagama Floridas lapsepõlvekodu tühjendamise, tüütule heatujulise vennkese ja allasurutud leina vahel. Ta polnud oma isaga aastaid suhelnud, kuid see ei tähenda, et ta teda ei leina, isegi kui ta seda ei tunnista.
Samuti ei aita teda ka see, et tal on kerge kahtlus, et tama isa uus naaber Sam Denning, võib sarimõrvar olla (ta võib küll päeval viisakalt riides olla, kuid öösiti tundub ta olevat hoopis midagi muud). Ei lähe kaua aega, kui Phoebe mõistab, et Sam võib olla miskit palju hirmutavamat - tõeliselt kena inimene, kes murendab teda ümbritseva raudrüü ja jõuab ta haavatava südameni.
Romance
Selle raamatu juures oli kaks iseloomustavat märksõna - Romance ja Mystery, seega valisin selle raamatu, lootes leida romantikat koos mõnede laipadega, kuid ainukesed laibad, mida siit leiab on need, millest Phoebe oma doktoritöö jaoks loeb ja siis ka mõrvatud lugemisaeg, mida enam kunagi tagasi ei saa. :)
Phoebe on sarimõrvarites lugenud lapsepõlvest saati, seega näeb ta kõikjal võimalikke tulevasi tõsikrimi programmide tegelasi ja igas varjus näeb ta kätt, mis tõmbab tedagi varju, et siis teda kägistada/noaga torgata/keldrisse vedada. Ta on elanud oma elu vaid ülikoolile, kuid nüüd peab ta minema tagasi oma lapsepõlvemaailma, et kokku pakkida isast maha jäänud asjad, et maja müüki panna.
Tagasi minnes tulevad meelde asjad, mida ta meenutada ei taha; ta peab suhtlema inimestega, kellega ta suhelda ei tahaks; kirjutama doktoritööd, mis kohe üldse edeneda ei taha; küsima abi naabrilt, keda ta kohe üldse usaldada ei taha ja tegelema kassiga, kes kohe üldse lahkuda ei taha.
Rahulikku hetke ei ole. Kogu aeg toimub midagi. Kuid kõige huvitavamad hetked on ikkagi siis kui Phoebe oma doktoritöö teemast räägib, mis on töö eesmärk, kuidas ta selle teemani jõudis, miks ta just selle nurga pealt sellele teemale läheneb. Need on kohad, kus lugu ärkab ellu minu jaoks, kus loos on sügavust ja põnevust. Ülejäänud lugu on nagu üks tavaline romantiline romaan ikka - ta meeldib mulle, ei ta ei meeldi mulle, ma armastan teda, ei ma ei armasta teda, ma pole kunagi suur shoppaja olnu, seega helistame kunagisele sõbrannale, las tema otsib mulle vajalikud riided, ma ei saa endale kassi lubada, ma ei saa seda kassi kaotada, ma armastan sind, ma ei usalda sind, ma igatsen sind, ma ei abiellu kunagi, minu venna pulm on kõige tähtsam, mul on homme doktoritöö kaitsmine, ma olen valmis sinuga tulema kasvõi maailma lõppu, kui sa vaid lased mul seda teha.
Aga tegelikult ka, kas te olete kunagi mõelnud, et need päriskirmi lood, on päris tegelikult vaid natuke, sest olgu see siis raamat või taskuhääling või film, on see siiski mõjutatud autori/ohvrite/pealtnägijate/politseinike vaatenurgast, tunnetest, mälust ja jutustamisoskustest. Jah, need lood on populaarsed, kuid miks nad on populaarsed? Kas lugejad/kuulajad/vaatajad on neist huvitatud, kuna siis oskavad nad end kaitsta või on see lihtsalt põnev?
Pealkirja ja tutvustuse ja märksõnade järgi ootasin ma sellest raamatust palju enamat, kui tavalist vaenlastest armastajateks lugu. Loetav, kuid ei midagi erilist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar