Dead Ever After

US version

Raamat: Dead Ever After (Sookie Stackhouse #13) by Charlaine Harris (2013)

Hinne: A

Lühikokkuvõte: http://www.goodreads.com/book/show/12106940-dead-ever-after

Sookie Stackhousel on veel üks viimane seiklus varuks.

Elu on viinud Sookie Merlote baari ettekandja ametilt baari osaliseks omanikuks; ühiskonna heidikust kogukonna liidriks; vampiiri tüdruksõbrast ühe osariigi mõjuvõimsama vampiiri naiseks. Sookie on üleelanud maavärinaid, revolutsioone ning tapmiskatseid. Ta on kogenud petmist, südamevalu ja leina … ning ta on sellest kõigest iga kord välja tulnud natuke tugevamana, natuke targemana.

Kuid elul on talle varuks veel uusi kannatusi …

Kõige lõpuks jääb üles küsimus: kes armastab, kes jääb ellu, ning kes sureb igaveseks?



UK version

Sookiel pole sugugi raske keelduda uuesti tööle võtmast kunagist ettekandjat Arlenet, kui too tuleb oma endist tööd Merlotes tagasi küsima. Lõppkokkuvõttes püüdis ju Arlene siiski Sookiet tappa. Kuid Sookie suhe Eric Northmaniga pole sugugi nii selge. Eric ja tema vampiirid hoiavad end Sookiest eemale … ning keelduvad ka suhtlemast. Ning kui Sookie saab teada selle põhjuse on ta löödud. Bon Tempsi raputab kohutav mõrv, ning mõrvas kahtlustatuna arreteeritakse Sookie. Kuid tema vastu kogutud süüdistus on nõrk, ning ta lastakse kautsjoni vastu välja. Sookie asub ise mõrva uurima, ning avastab, et see mis Bon Tempsis tõeks tunnistatakse on tegelikkuses vägagi mugav vale. See mida peetakse õigluseks on lihtsalt veel valatud verd. Ning see mida peetakse armastuseks pole kunagi piisav …

Romance, Paranormal

See oli mingi viis aastat tagasi kui ma lugesin artiklit tollajal uutest vampiiridest vändatud telesarjadest – True Blood, Vampire Diaries. Sellepeale muretsesin endale True Blood sarja esimese hooaja. True Blood maratoni käigus kirjutasin ka välja selle raamatu nime, mille põhjal sari oli vändatud (16 juuni algab juba 6 hooaeg). Sügisel Londonis raamatupoes olles, olid esimesed kaheksa raamatut soodusmüügis ning mina võtsin esimesed kolm (minu arvates) koju kaasa. Selgus et olin võtnud hoopis esimese, teise ja neljanda. Järgnes saaga Londoni Borders poe webipoega, postiindeksiga ja lõpmatute telefonikõnedega. Lõpuks kui läbi ime olid kaks raamatut siiski kohale jõudnud ostsin ma veel puuduolevad kolm raamatut Apollost ja siis asusin 2010 aasta alguses neid kõiki lugema. Enne seda kui mais üheksas raamat ilmus olin ma läbi lugenud kõik eelnevad raamatud vähemalt kaks korda.

Sellest et mulle Sookie tegelane meeldis, pole vaja kaheldagi, see on üks tõsiselt hästi kirjutatud tugev tegelaskuju.

Kuid Sookiega käivad kaasas paljud mehed/isased. Alustame algusest. 

Bill. Esimeses raamatus, esimest korda lugedes, oli ta ju päris meeldiv tegelane, hiljem kui tuli välja milline libe limukas ta tegelikult on, ta enam nii meeldiv pole. Mul poleks sugugi kahju olnud, kui ta oleks oma lõpliku lõpu leidnud enne kui ta viimases raamatus taaskord tõestab, milline ebameeldiv koputaja ja meelitaja ta on.

Eric – ohhh Eric. Esimeste raamatute Eric oli salakaval, ettearvamatu, kuratlik, naljakas, seksikas – üks vägagi karismaatiline tegelane, kes hoidis Sookiet ja lugejat pidevalt varvastel, sest iial ei teadnud mida ta järgmisena teeb. Kuid siis ühtäkki ta säde kümnendas raamatus kustus. Ta hakkas endas kahtlema, ta oli tujukas, ta lasi ohjad käest. Viimases raamatus on vanast Ericus järel vaid vari, kuid niiviisi oli teda ka ju kergem Sookie elust välja kirjutada.

Alcide – esimene isane (et siis libahunt). Võimas kuju ja särisev suhtlus, kuid liiga palju vigu ja usaldamatust mõlemailt poolt, et sellest midagi edasi oleks arenenud. Kuid Alcide on hea sõber kuni lõpuni välja (True Blood Alcide on minu lemmik :)).

Quinn. Ma ei saa, see kiilakas tiiger on see, kelle lahkumine oli siiski kõige kurvem. Ühelt poolt ma saan ju aru, et tiigrid tuli elus hoida ja kõik, kuid Quinn lihtsalt oli kõige armsam isane minu jaoks ja ilmselt ka Charlaine enda jaoks, sest ka tema kirjutab Quinnist ohates.

Üks isane on veel – Sam, kes on olemas alati, algusest kuni lõpuni. Vahel tagaplaanil, vahel eemalehoidev, alati kaitsev, alati hooliv. Mina tema poolehoidjate seas polnud, kuid Sam oli üks vägagi väärt isane ja mul on hea meel, et … :) lugege ise!

Siis olid veel haldjad – tore, et neist lahti saadi!

Kuid nüüd siis loo enda juurde. Kuni kümnenda raamatuni olin ma väga rahul kuidas lugu jooksis, kuidas iga raamat oli põnev ja lugu sisutihe, ning raamatut oli lausa kahju käest panna (see ka siis põhjendus, miks ma neid raamatuid korduvalt lugesin). Kuid siis üheteistkümnes raamat – see oli kirjutatud nagu selleks, et vastata kõikidele fännide poolt tõstatatud küsimustele. Üsnagi kehvake oli see üheteistkümnes raamat. Ega kaheteistkümnes just paju parem polnud. See meenutas mulle õhupalli, mis on liiga suureks puhutud – lugu nagu oli, kuid sinna vahele oli liiga palju õhku lükitud, et ikka vajalik lehekülgede arv täis saaks. Ning kuna ka Sookie ning Ericu vahelised suhted olid hakanud tuhmuma, siis polnud ka sealt enam särtsu juurde tulemas. 

Kuid nüüd siis viimane raamat.

Kolmeteistkümnes raamat on vägagi sobilik sarja viimaseks raamatuks. Selles on põnevust, armastust, ahastust ja kurbust. Kohtume veel viimast korda kõigi armastatud ja vihatud tegelastega, tuletatakse meelde eelmistes raamatutes toimunut. Esialgu tundus mulle, nagu oleks viimane raamat Sookie vihkajate kokkutulekust ning kõik, kes temast kunagi hoolinud on ning teda aitama peaksid olid jäljetult kadunud. Kuid siis lugu pöördus, välja ilmusid kõik, kes pidid ja sari sai vägagi toreda lõpu. See meenutas mulle Kiirabi haigla viimast hooaega, kus kõik alguseaegade näitlejad korraks läbi astuvad, et meenutada olnud ning anda teada, mis neid tulevikus ootab. Õige ja sobilik.

Enne kui ma raamatu lugema asusin, sattusin ma Harrise kodukalt lugema ta oma kommentaari Sookie viimase raamatu arvustuste kohta, ning kui ma siis olin raamatu läbi lugenud, ning ka oma arvustuse Goodreadi lisanud, siis vaatasin ka mida teised olid raamatu kohta kirjutanud. Mind lõi pahviks, kui negatiivsed kõik olid. Ma ei saa aru, mida nad kõik ootasid, et kirjanik kirjutab raamatu nii nagu nemad tahavad? Kirjanikul on õigus kirjutada raamat siiski oma nägemuse järgi, mitte vastavalt fännide ootustele (meenutagem fännide soovide kohaselt kirjutatud üheteistkümnendat raamatut). 

Mina jäin raamatuga väga rahule, ning ma tänan pr. Harrist, et ta on kirjutanud sedavõrd suurepärase sarja. Alates 2010 aastast olen ma oodanud neljandat maid, et raamat ilmuks ja pärast seda postipaki saabumist Waterstonest (sel aastal tuli oodata vaid 20 päeva :)). Täitsa kahju, et see ootamine on nüüd läbi.

Esimesed kaks raamatut on isegi ära tõlgitud - Surnud, kuni jõuab öö ja Ebasurnud Dallases. Kaane kujundus on kohutav aga sisu kohta saate lähemalt lugeda Raamatuklubist.