Unpredictable Webs

Raamat: Unpredictable Webs by Darlene Quinn (2013)

Hinne: C

Lühikokkuvõte: http://www.goodreads.com/book/show/17213914-unpredictable-webs  

Marnie Taylor, kes on peagi kuusteist saamas, on mässumeelne – ta tülitseb tihti oma emaga, Ashleighiga – ning on armukade oma palju rahumeelsema ning populaarse kaksikõe Calli elu üle. Tundes end üksikuna leiab Marnie kaastundliku kuulaja poisis nimega Brad, kellega ta on netis kohtunud. Marnie hakkab keerutama keerukat valede võrku, et vanemate tähelepanu hajutada, ning korraldab Bradiga näost näkku kohtumise. Kuid ta mõistab alles liiga hilja, et ta on kuritahtliku lunaraha skeemi sihtmärk.

Criminal Drama

Tegelikult on lugu palju keerulisem kui selles lühikokkuvõtte.

Tavaliselt kui ma raamatu lugema hakkan, siis ma enamasti ei loe kirjaniku eelmiste raamatute kohta, või ka käesoleva raamatu kohta palju, sest palju parem on ju alustada raamatut ilma ootusteta kui pärast pettuda, et ootused ei vastanud tõele. Seega kui just pole kirjutatud suurelt, et see raamat on osa sarjast, siis ma ei oska seda ka oodata.

Kuid selle kirjanikul, Darlene Quinn, on varem juba kolm raamatut ilmunud, mille lood kõik on järjest üksteisest välja kasvanud ja seetõttu oligi mul lugedes kogu aeg selline tunne, nagu ma oleks millestki ilma jäänud.

Kuid lugu ise, nagu ma juba ütlesin, on väga keeruline.

Tegu on ühe laiendatud perekonnaga, mille üsnagi sagedaseks külaliseks tundub olevat inimrööv ja pettused.

Peres on kaksikud tüdrukud, kellest üks rööviti vahetult peale sündi ning toodi pere juurde tagasi kaheksa aastat hiljem. Nüüd kui tüdrukud on jõudnud teismelise ikka, on röövitud kaksikul raske leppida oma kaksikõe ja noorema õega ja nagu tüüpiline teismeline ikka, usub ka tema, et tal oleks kõige parem olla seal, kus ta vanemaid pole, sest ta teine pere (röövli süütu abikaasa ning vend) lubaks tal ju palju rohkem teha seda mida ta tahab.

Arusaamatused, jonnimised, eradetektiivid, netitutvused, suurlinnad – see kõik viib selleni, et hetkel, kui Marlene peaks minema oma netituttavaga kohtama, jookseb kohtingule hoopis Callie, et ohtliku võõrast minema hirmutada, kuid hoopis ta ise saab röövitud.

Marlene netituttav on ta teise ema (röövli abikaasa) uue kallima poeg Neil, ja selle kallima kasupoeg on haistnud sellises tutvuses võimalust kerget raha teenimise võimalust ja on seega omaltpoolt keerutanud keerulise võrgu kuidas Taylorite tütar röövida ning neilt lunaraha nõuda. Koos Calliega röövitakse ka Neil (Brad).

Callie otsingutesse ei sukeldu seega mitte vaid ta oma pere koos politsei ja eradetektiividega vaid ka Marlene laiendatud pere ja ka muud Taylorite perega seotud endised kriminaalid, kes loodavad selle juhtumi lahendamisega igaveseks oma nime puhtaks pesta.

Tõsiselt, siin raamatus on nii palju erinevaid tegelasi ja nende omavaheline seotus on vahetevahel tõsiselt segadust tekitav, eriti kui seotust vaid mainitakse hetkeks ja tegelik lugu on kirjas eelnevates raamatutes, millest lugeja ei pruugi mitte midagi teada.

Aga jah, kui pool raamatut kulub selle peale, et kõiki tegelasi tutvustada ja järgnevat sisse juhatada, siis ülejäänud pool raamatut on kiire ja intensiivne. Kui tavaliselt lõppeks sellised kriminaaldraamad sellega, et röövitu tuleb tagasi koju ning röövija saab väärilise palga, siis mitte see raamat. Siin läheb lugu edasi, sest tuleb ka ju lahendada raamatu alguses üles kerkinud probleem (mille lugeja võib olla selleks hetkeks juba vabalt unustanud), nimelt tuleb leida lahendus mässava teismelise soovidele.

Iseenesest hea lugu, hästi kirjutatud ja sujuvalt jooksev, kuigi aegajalt segadusse ajav ning liialt etteaimatav. Kuid üks asi ajas mind ikka vägagi marru. Selle lapsena röövitud tüdruku laiendatud pere – nad rääkisid pidevalt Marlenest kui oma lapsest, nagu oleks nemad olnud need kellelt laps röövitud oleks ning ainuke õige koht Marlenel olla oleks koos nendega. See ajas mul tõsiselt harja punaseks – nad peaksid olema õnnelikud, et nad vanglas polnud (kuigi nad polnud otseselt rööviga seotud, kuid nad hoidsid siiski laste enda juures, kui selgus, kes ta tegelikult on), kuid kirjanik oli siiski andnud neile piisava enesekindluse peksta endale rusikaga vastu rinda ning nõuda oma ’vanemaõigusi’.

Kas ma võtan nüüd ka ette eelnevad kolm raamatut? Ma ei arva nii. See polnud nii hea raamat.