The Wednesday Daughters

Raamat: The Wednesday Daughters by Meg Waite Clayton (2013)

Hinne: A

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/16127241-the-wednesday-daughters

On hiline pärastlõuna kui Hope Tantry saabub väiksesse majakesse, mis asub idüllilises Järvemaal, Inglismaal, kus Hope ema Ally oli veetnud palju aega oma viimastel eluaastatel. Ally – üks väga lähedaste naiste grupist „Kolmapäeva õed“ - kasutas seda majakest kirjutamiseks, et kirjutada Peatrix Potteri elulooraamatut, kuid siiski ei tea Hope peaaegu üldse, mida ta ema seal tegi. Koos Hopega on sellele reisile tulnud ka tema sõbrad Julie ja Anna Page, veel kaks „Kolmapäeva Õdede“ tütart, kes on pakkunud oma abi, et sorteerida ja pakkida Hope ema asjad. Kuid see mida Hope leiab on hoopis oma perekonna segane ajalugu – mis on otsapidi seotud Järvemaaga.

Kirjutuslaua salasahtlist tulevad välja Ally vanad märkmikud, mis on kirjutatud salakoodis. Kui nad koos Julie ja Anna Pagega püüavad dešifreerida Ally päevikuid – nad püüavad seda teha, et avastada sealt võimalikku Potteri raamatu käsikirja – tuleb neil kõigil seista ka silmitsi nende endi eluraskustega: Hope pole päris kindel oma abielus, Julie leinab oma surnud kaksikõde, Anna Page kardab seotust suhetes. Kui Ally tegelik põhjus, miks ta Inglismaal käis, päevavalgele tuleb, näevad ka Hope, Julie ja Anna Page peresidemete vastupidavust, armastuse vankumatut jõudu ning vältimatut mineviku tõmmet.

Romance, History, Family, Grief

See on suurepärane raamat, milles on juttu perest – ametlikust ja oma loodud perest – sõpradest, armastustst, armukestest ning abikaasadest, lastest ja vanematest, raamatutest ja kirjanikest, uutest ning vanadest mälestustest, kaotusest ja leinast, sellest kuidas leitakse see mida isegi ei teadnud et see oli kadunud ning asju mida olid arvanud igaveseks kaotanud olnud, ning kõige rohkem on juttu sellest kuidas alles koida kaotuatud lähedaste armastust.

See oli üks väga emotsionaalne raamat. Keegi kellel pole nii kivistunud süda ja kuivanud pisarajuhad kui mul, loeks seda raamatut ilmselt läbi pisarate. Isegi minu silmad olid aegajalt märjad. Me kõik vananeme iga uue päevaga ning meil kõigil tuleb leppida sellega, et meid ümbritsevad inimesed kaovad meie ümbert varem või hiljem, ning kas me siis tahame seda või mitte, me peame leidma võimaluse nende kaotustega leppida ning edasi elada.

Lisaks sellele tõsiselt ilusale ja emotsionaalsele hüvastijätu loole, on palju juttu ka Beatrix Potterist, tema raamatutest, tema elust, ning asjadest ning inimestest keda ta armastas. Mina pole tuttav Miss Potteri lugudega, kuid mina kasvasin üles kuulates Onu Remuse jutteTõnu Aava esituses ja siiani võin ma suurepäraselt esitada lõike nendest lugudest, õiges kohtades hüpates ja teksti korrates ja puha. Seega saan ma ideaalselt aru, kuidas selle raamatu peategelased on võimelised kordama peast lõike Potteri raamatutest. Mina kuulsin esmakordselt Potterist alles siis kui film telekasse jõudis. Tahan ära märkida, et tuleb välja, et nii mõnigi asi on filmis mööda pandud (üllatus! üllatus!)

See oli üks fantastiline lugu mis võib sul südame rinnust kiskuda, kuid samas annab sulle kinnitust, et kuigi asjad võivad olla rasked, tuleb jääda endale kindlaks ning lõpuks läheb kõik siiski hästi.