Witch Wraith

Raamat: Witch Wraith (The Dark Legacy of Shannara #3) by Terry Brooks (2013)

Hinne: B

Lühikokkuvõte:  https://www.goodreads.com/book/show/15743711-witch-wraith   

Neli Maad on juba sajandeid nautinud vabadust oma deemonitest kubisevast minevikust, olles selle pimeda maailma Keelatud maailma eest kaitstud maagia abil paika pandud piiride abil, ning kõige kohutavam õelus on vangis Keelatud maailmas. Kuid nüüd on sündimas mindagi uskumatut: vanad loitsud on hääbumas ning piirid korra ning kaose vahel on kadumas – ning mitmed põlvkonnad verejanulisi, kogutavaid elukaid, kellede hinge täidab tuhandeid aastaid küpsenud raev, on valmis piire ületama ning kätte maksma selle eest mis neile tehtud on.

Noore haldja Arling Elessedil kätes on võimalus sulgeda piiride lagunevad kohtad ning muuta taas Keelatud maailm halva vanglaks. Kuid kui Arling satub salakavala Federatsiooni peaministri kätte, ning Arlingi võimalused võivad olla hävitatud. Vaid Arlingi sihikindel õde Aphen, kelle käes on Haldjakivid, ning kelle käsutuses on ka maagia, oleks võimeline Arlingit tema kohutavast saatusest päästma, mida Arlingi kinnipidaja talle plaanib.

Samal ajal, Railing Osmsford – otsides meeleheitlikult võimalust oma venda vangistusest päästa – on läinud otsima oma kuulsat kuid kurva saatusega esivanemat Griannet, lootes et ta veel elab ning oleks valmis talle appi tulema maailma päästmisel … vahet pole, kui suur oleks selle saavutamise võimalus, või millised võiksid olla tagajärjed.

Fantasy, Magic, Paranormal,

Esimese asjana tahan ma kohe öelda, et ma pole kunagi varem ühtki Terry Brooksi raamatut lugenud, seega ei teadnud ma seda raamatut lugema hakates nende tegelaste taustalugusid, mis oli toimunud eelnevates osades või siis selle sarjaga seotud teistes sarjades. Ma ei teadnud midagi sellest maailmast ega ka seal elavatest olenditest. Miks ma siis selle kolmanda osa üldse lugeda võtsin? Netgalleis pakuti ja raamat tundus huvitav.

Kaks eelnevat osa sellest sarjast olid Wards of Faerie ja Bloodfire Quest.

Ja nii ta oligi, et lugema hakates hakkas mul silme ees koheselt jooksma anime multikas, sest need tegelased ja nende masinad ja elukad ja maagia ja maagilised asjad meenutasid mulle nii väga Ghibli stuudios tehtud multikaid. Ning siis üks moment lisandus sellele veel ka Tolkeini maailm – sealsed elukad ja need kaks võitlust … see raamat oli minu jaoks tore segu neist kahest fantastilisest maailmast – Miyazaki ja Tolkieni maailmast.

 

Tegelasteks on noored – kui ma ei eksi siis kahekümnendate alguses – inimesed, haldjad ja muud elukad, kelle kaaslasteks või siis vastasteks on vanad ja kogenenud kütid, nõiad, sõdurid ….

Railing lähed otsima kauget esivanemat, kes kunagi oli olnud Keelatud maailma kuninga vang, kuid oli siis sealt põgenenud ja nüüd on tema see ainus, kelle vastu Keelatud maailma kuningas on valmis Railingi venda Reddenit vahetama, kui üldse. Railingut on küll korduvalt hoiatatud, et kõigi eelduste kohaselt ei leia ta eest seda mida ta tahab vaid seda mida vajab, kuid Railing on oma venna nimel valmis üks kõik milleks. Ja seega toobki ta tagasi selle mis kunagi oli Grianne, kuid pärast sajandeid õhuvaimu olemist tuleb ta elavate sekka tagasi taas Ilse nõiana, kuid seda kõige halvema variandina – Nõia Vaimuna.

Samal ajal jälitab Aphen laeva, mis röövis temalt tema õe Arlingi. Õde jälitades jõuavad nad mõlemad linna, mis peagi aga satub Keelatud maailmast välja tunginud kuninga vägede rünnaku alla. Õed leiavad üksteist rünnaku all olevast linnast, kuid Peaminister ei lase neil ju niisama minna … ta küll varustab neid võimalusega minna otsima kaduma läinud seemet, mis tuleb idanema panna Veretules, et taas üles ehitada seinad Keelatud maailma ümber, kuid salajas on Peaminister Arlingi kiibistanud, seega hoiab ta õdedel tihedalt silma peal ja õigel hetkel ilmub ta taas nende ette, ning nende elusid ähvardades tahab Arlingi viia küll õigesse kohta, kuid au ja kuulsuse võtaks ta selle teo eest endale.

 

Railin on küll läinud otsima võimalust Redden vabastada, kuid Railin pole ainuke kes Reddenit päästmas on. Reddeni päästab Keelatud maailma kuninga puurist kujumuutja. Kuid enne veel kui Redden päriselt end kindlana tunneb, tuleb neil korraks enda päästmiseks tagasi Keelatud maailma põgeneda, kus kohalik räägib neile mahajäetud maagilistest esemetest, mille seast loodab Redden leida ka kaduma läinud Haldajakivid. Varandus leitakse ja ka kivid on nende seas, kuid enne kui nad Keelatud maailmast pääsevad tuleb neil end jälitajate käest päästa ja Redden kasutab soovilaulu ja punaseid Haldjakive üheskoos, kuigi ta teab, et sellise teo tagajärjed võivad olla väga kohutavad, kuna Haldjakive võivad ohutult kasutada vaid haldjad.

  Seega kui Railin on leidnud Grianne, Aphen on päästnud Arlingi ning ka Redden on vabaks saanud asuvad nad kõik teele Haldjate linna poole, sest ka Keelatud maailma kuningas on oma vägedega teel sinna.

Railing viib Nõia Vaimu otse Keelatud maailma kuninga ette, kus need kaks oma asjad selgeks teevad ja võimu kaalud paika panevad. Siis jõuab ka kohale Redden kes Railingi Nõia Vaimu käest päästab ning selle kõige käigus on ka Aphen Arlingi Ellcrysi juurde viinud, et Arling saaks tema asemele asuda ning Keelatud maailma piirid taas üles ehitada ning kõik Keelatud maailma asukad sinna tagasi saata.

See lugu on täis põnevust, üllatusi, armastust, surma, kaotusi, tähtsaid otsuseid ning ohverdusi, ning vaatamata sellele et peategelased on kõik hilises pubeka eas, ei käitu neist keegi isekalt või upsakalt või lapsikult. Nüüd kui ma olen raamatu lõpetanud, kas ma arvan, et ma peaksin ka eelnevad raamatud ja seotud sarjad läbi lugema, et paremini mõista toimuvat? Tegelikult, ei tundnud ma seda raamatut lugedes kordagi, et mul miski täiesti mõistmatuks oleks jäänud või et ma peaksin kindlasti eelnevaid raamatuid lugema. See raamat on väga hea lugeda ka täiesti iseseisvalt. Kuigi kui mul aega oleks, siis ma hea meelega loeksin ka eelnevaid osi, kuna nüüd teades lõppu oleks väga huvitav teada kuidas see kõik alguse sai, kuid pole ka hullu kui ma ei jõua neid lugeda.

Üks hea raamat igatahes.