Jäälohe (Ice Dragon)

Raamat: Ice Dragon by George R.R. Martin (1980) tõlk Juhan Habicht (ilmunud Varrakus 2015) Varrak, RahvaRaamat, Apollo 
Hinne: B+ 
Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/28010401-j-lohe Jäälohe oli legendaarne ja hirmuäratav olevus, sest ühelgi inimesel polnud õnnestunud teda taltsutada. Kui ta kuskilt üle lendas, jäi maha kõle külm ja jäätunud maa. Kuid Adara ei kartnud. Adara oli talvelaps, sündinud kõige karmima pakase ajal, millest hullemat ei mäletanud ka kõige vanemad inimesed. Adara ei teadnud, millal ta esimest korda jäälohet nägi. Tundus, nagu oleks lohe tema elus kogu aeg olemas olnud. Algul eemal, kui ta üksi külmas lumes mängis, samal ajal kui teised lapsed olid soojadesse tubadesse pagenud. Neljandal eluaastal ta puudutas lohet ja viiendal ronis esimest korda ta laiale külmale seljale. Ent kui ta oli seitsmene, lendasid põhjast kohale tulised lohed ja sööstsid Adara rahuliku kodutalu poole. Ning ainult talvelapse – ja teda armastava jäälohe – võimuses oli päästa ta senine maailm täielikust hävingust. 
Fantasy, Action, Fairy Tales 

Ma pole lugenud ühtegi hr. Martini Jää ja Tule laulu sarja (Troonide mäng) raamatut, kuid ma olen näinud kõiki telesarja osasid :). Seega on see minu jaoks esimene kord kokku puutuda hr. Martini kirjutamisstiiliga, kuid seda teadsin ma küll juba ette, et tema midagi läbi lillede ei räägi, tema räägib nii kuis asjad on. 

Seega see tore muinasjutt – jah minu jaoks on see muinasjutt, milles on ilusad/õudsad pildid ning mis saab läbi kolmveerand tunniga, kuigi raamatus on 112 lehekülge – on selline vendade Grimmidelik lugu ühest väiksest tüdrukust, kes sündis talvel, ta ise on külm kui talv, ta ei tunne valu ega palju ka muid emotsioone. Tema sündides suri ta ema ja ta isa, õde, vend ei oska temaga väga olla. Kuid ta armastab talve ja ta armastab lumesisalikke ning tal on ta isiklik jäälohe. Ta käib jäälohega lendamas ja aasta aastaga on talved üha pikemad, sest jäälohe on temaga üha kauem. 

Kuid siis tuleb sõda ja selleks, et päästa oma pere tavaliste sõjalohede käest, peab Adara ohverdama oma lohe ja sedasi sulab üles ka ta ise.

Kas ma loeksin seda lugu oma lastele unejutuna – loomulikkult, kuid samas, kui mul oleks lapsed, siis nemad oleks rahul ka sellega, kui ma neile Stephen Kingi unejutuks loen :) kuid oma vennapojale lugesin ma siiski Unemati ja pärismati lugusid ning püüdsin meelde tuletada Pöialliisi lugu.  

Kas see lugu surnud emast ja ähvardavast sõjast ning pikkadest haavatute voorudest, poleks mitte liiga julm lastele lugeda, kas nad mitte ei näeks pärast seda õudusunenägusid? Ma ei tea, mina olen üles kasvanud vaadates Nõiakivi ja Kikerikiid ning lugedes Vendade Grimmide muinasjutte, kogumikku Torubill, Haljdad ja Hiiglased ning Victor Hugo Cosette lugu ja minu õudusunenäod polnud kunagi seotud sellega mida ma vaatasin või lugesin. Ning tänapäeva lapsed näevad multikateski jubedamaid asju kui selles raamatus. Ainus millega te võite arvestada on see, et pärast seda lugu tuleb teil vastata paljudele küsimustele, mida see raamat võib teie lastele tekitada, ning vastamiseks saate te vaid oma fantaasiat kasutada.  

Aga see on hea teejuht Jää ja Tule laulu sarja juurde.

Hea lühike lugu, kuid arvestage sellega, et see on minu, täiskasvanu arvamus, mis lapsed sellest arvavad ... eks ma püüan siia ka mõne lapse ja lapsevanema arvamused saada.