Raamat: Sweeney Todd The String of Pearls: The Original
Victorian Classic by Ananymous or Thomas Peckett Prest or James Malcolm Rymer
(1846)
Hinne: C
Murelik Johanna Oakley otsib mööda
Londoni tänavaid taga oma kadunud kihlatut, Mark Ingesriet, Talle tuleb appi
kolonel Jeggrey, kes otsib oma kadunud sõpra, Thornhilli, keda viimati nähti
Sweeney Toodi Fleet tänava habemeajaja juures. Toddi õpipoiss, Tobias Ragg,
püüab vabaks saada oma hirmuäratavast ning sadistlikust meistrist, samas kui
habemeajaja ise püüab meeleheitlikult maha müüa pärlikeed. Samal ajal, ümber
nurga Bell Yardi nurgal, on salapärane Jarvis Williams leidnud endale
suurepärase töö – teha Londoni kõige maitsvamaid kooke Pr. Lovetti salapärase
retsepti järgi …
Esialgu avaldati see kõhedust
tekitav lugu 1846-1847 iganädalase järjeloona. See on lugu millest sai
inspiratsiooni populaarne Brodway muusikal Sweeney
Todd, The Demon Barber of Fleet Street.
Criminal Mystery
Esiteks tuleb öelda, et kui te võtate selle raamatu lugemiseks selle pärast,
et te olete näinud Tim Burtoni filmi, siis see pole see raamat. Burtoni film on
tehtud ühe teise loo põhjal, mis on saanud inspiratsiooni sellest loost ja neid
kahte lugu seob vaid peategelase nimi, tema amet ja kõrvaltegevus.
Kuis see lugu ise on üks huvitav õuduslugu, mis kohati meenutab
Shakespeare näidendeid, kohati nagu Eduard Bornhöhe Kuulsuse Narrid.
See õuduslugu on siis habemeajajast, kes on kuue aasta jooksul tapnud
paarsada rikast klienti ning ta on kasutust leidnud nii nende ohvrite rahale,
ehetele kui ka nende kehale. Tema kuriteo kaaslane müüb ohvrite kehi kaks senti
tükk.
Keegi pole teda kõigi nende aastate jooksul kahtlustanud, kuid siis
viib üks sündmuste jada tema kohutavate toimingute avastamiseni.
Selle õõvastava loo kõrval jookseb ka teine lugu – kahe noore
armastuslugu, kes on kaheks aastaks pidanud lahku minema, ning nüüd on noormehe
laeval leitud sõber tulnud tooma kurba uudist tema kadumisest. Kuid kuna
sõnumitooja kunagi kohale ei jõua siis ei kaota ka Johanna kunagi lootust Marki
kunagi elusana näha.
Üks asi viib teiseni ja üks lugu põimub teisega ning lõpuks saavad kõik
selle mille nad ära teeninud on.
See oli huvitav lugu, kuid ma ei saanud ju ilma, et ma oleks mõelnud –
kas sellel ajal oli inimelu tõesti nii väärtusetu, et sajad inimesed – mitte vaesed,
kodutud, peretud inimesed vaid rikkad inimesed – võisid kaduma minna ning keegi
ei otsinud neid? Ja kas Londoni õhk oli tõesti nii saastunud, et mitte keegi ei
tundnud roiskumishaisu? See on ilmselgelt tänapäevase inimese probleem – me teame
liiga palju ja ma tahame kõige kohta täpsemalt teada.
See oli üks huvitav leid NetGalleyst ning õpetlik lugu klassikast.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar