The Mysteries of Udolpho

Raamat:  The Mysteries of Udolpho by Ann Radcliffe (1794) (ManyBooks)

Hinne: D

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/93134.The_Mysteries_of_Udolpho

Udolpho saladused viisid Gootilised romaanid täiesti uuele tasemele ning andsid paljudele järgijatele inspiratsiooni. Radcliffe maalib oma kangelanna sügavaimad mõtted, loob hirmutava atrmosfääri ning kaasakiskuva loo, mis haarab enda kütkesse ka tänapäevased lugejad. Udolpho saladused on lugu orvuks jäänud Emily St. Aubertist, kes viiakse kaugele mehest, keda ta armastab, ning pannakse elama keskaegsesse kindlusesse, mille omanikuks on ta tädi uus mees, Montoni. Selles kindluses peab ta hakkama saama ebameeldiva kosilasega, Montoni ähvardusega ning hoogsate ettekujutuste ning hirmudega, mis kõik ähvardavad temast parimat võtta.

Romance, Horror, Mystery

2016 aasta lugemise väljakutses on teema nr. 16. Raamat millest on juttu teises raamatus ja teema nr. 50. Legendaarne raamat - kultusteos. Kui ma neid teemasid nägin meenus mulle kohe üks raamat, mida ma olen juba aastaid plaaninud lugeda. Udolpho saladused on Jane Austeni Northanger Abbey raamatus vägagi mõjusal kohal ja ma olen alati tahtnud teada, mis on selles raamatus nii kaasakiskuvat ja põnevat. Seega, mis sest et alles aasta lõpus, kuid lõpuks jõudsin ma selle raamatu lugemiseni. Kuigi Goodreads annab sellele raamatule enamasti 600-700 lk, oli minu Kindle lugeris küll seda raamatut üle 1100 lehekülje ja seega oli see üks pikk lugemine ja aeglane lugemine. See raamat ilmus esialgu neljas köites kuid nüüd on ta üheks raamatuks kokku pandud.

Alustagem siis algusest. Ma tahan ära märkida, et kogu esimene köide oli minu jaoks kui sissejuhatus, sest nende paarisaja lehe jooksul tutvustatakse lugejale loo kangelannat, Emilyt, tema suhteid tema vanematega, kuidas nad ta kaotab, kuidas ta kohtub isaga reisil olles Valancourtiga, puhkusel oleva sõduriga, kellega nad mingi aeg koos reisivad ja kes Emilys õrnu tundeid äratab. Selle osa lõpuks on Emilyst saanud orb, kes läheb peale isa matmist tagasi kodulinna ja sealt edasi tädi juurde. Ja kogu selle osa jooksul ei saanud ma ikkagi mingit infot, kes või mis on Udolpho.

Teine osa on juba palju seikluslikum. Emily kohtus juba eelmise osa lõpus uuest Valancourtiga ja selles osas nad peaaegu isegi abielluvad, kuid ennem abiellub ta tädi Montoniga ning Emily viiakse ära Veneetsiasse. Veneetsias veedab Montoni palju aega mängupõrgus ja tutvustab Emilyt oma paljudele rikastele tuttavatele ning isegi petab Emilylt välja lubaduse abielluda ühe oma äripartneriga, kuid enne veel kui pulmad peetud saab viib Montoni ta koos tädiga ära Udolpho kindlusesse.

 

Jah, Udolpho on keskaegne kindlus, mis on olnud Montoni perekonnas juba väga pikka ega. Sellel kindlusel on pikk ajalugu, mis on täis vägivalda ja uskumatuid kadumisi ning kummitusi ning salakäike ja lukustatud ruume ning looritatud pilte. Kuna kindlus asub kesk mägesid ja metsi on ta ka Montoni röövlibandede kohtumiskohaks.

Sellel ajal, kui Emily Udolphos elab püüab Morano krahv teda kaks korda röövida, kuid mõlemil korral ta katsed luhtuvad ning ühel korral saab ta isegi väga tõsiselt haavata. Ka Emily tädi pole oma abieluga väga õnnelik ning pole nõus oma abikaasa nõudmisi täita, seega hoiab tema abikaasa teda vangina ning hoolitsuseta, mis põhjustab Emily tädi enneaegse surma.

Seega nüüd on Emily täiesti üksi siin ilmas ja ta on endiselt Udolphos vangis. Kuid ühel ööl kuuleb ta tuttavat muusikat ning õrna neiu armunud süda näeb koheselt kohutavaid pilte sellest kuidas tema kallim Valancourt on samuti Udolphos vangis. Otsekohe paneb ta kõik talle ustavad teenijad tööle, et teada saada teiste kindluse vangide kohta ja neid vabastada … kuid see prantslane kes temaga koos Udolphos on, polegi Valancourt vaid hoopis Du Pont, kes on Emilyt juba aastaid salaja armastanud, kuna nad on naabrid aga Emily ei tea temast midagi. Kui siis võimalus avaneb, põgenevad Emily, Du Pont ning Emily teenijad Annette ja Lucovico Udolphost, lähevad Itaalia rannikule ning sealt juba paadiga edasi Prantsusmaale.  Enne veel kui nad randuda saavad, satub nende laev tormi kätte kuid õnneks päästab neid laevaõnnetusest krahv de Villefort.

De Villefort elab koos oma tütre Blanche ja poja Henryga Chateau-le-Blancis, millel on ka salapärane ajalugu, täis salapäraseid surmi ja kummitusti. Kuid just see on koht, kus Emily leiab vastused saladustele, mis on teda saatnud juba esimesest köitest saati. Samuti on see ka koht, kus Emily kätt püüavad endale võita nii Du Pont kui ka Valancourt, ühe kasuks räägib tema tutvus de Villefortiga ning teise kahjuks tema kuulujuttudel põhinev elumehe kuulsus ta Pariisis oleku ajast. Emily lükkab esialgu nad mõlemad eemale, kuniks ta on saanud rohkem infot.

Loomulikult lõppeb lugu õnnelikult nende jaoks kes on õnne väärt ning need kes ei ole need saavad väljateenitud karistuse.

Nagu ma juba mainisin, on see lugu algusest peale täis saladusi ja lõpuni rääkimata põnevushetki, kuid enamus neist saab lõpuks seletuse, aga paar tükk jääbki õhku rippuma. Ning asi mis teeb selle raamatu nii mahkukaks on kogu muu jutu sekka põimitud luuletused, väljavõtted teistest lugudest ning lühilood, pikendades sedasi aegajalt mingi pineva situatsiooni lõpplahenduseni jõudmist.

Aga mis siis oli see põhjust, miks Catherine Morland seda raamatut nii pinevalt Norhanger Abby raamatus luges, miks see oli raamat mida naised üksteisele hõlma alt edasi andsid? See võis olla see armastuslugu, selleks võisid olla need saladusi ja kummitusi täis lossid, kuid samas võis olla ka põhjuseks see, et Emily päris selles loos majad ja maad ning palju raha ning ta ei pidanudki olema oma pärandi kättesaamise jaoks abielus või lesk, ning ta võis vabalt üksi oma majapidamisi majandada, ilma et keegi oleks selle peale viltu vaadanud ning küsinud, kus on selle majapidamise peremees. Kui ma ei eksi siis see raamat ilmus ajal, kui Inglismaal oli naistel võimatu midagi omada või pärandeid saada, kui nad polnud abielus, või kui neil polnud mõnd muud meessugulast läheduses, kes oleks olnud peremees tema omandi üle. Võib-olla ma ka eksin.

Ja see oli ikka uskumatu, kuidas enamasti vägagi inteligentne Emily suutis aegajalt olla ikka nii  lapsikult ja teismeliselikult loll, kuid eks armastus ja ajastu oligi selline kui naised hingeldasid ja minestasid ja ehmatasid nii, et ei suutnud enam kõndida.

Ning veel üks põhjus miks seda raamatut oli minul huvitav lugeda, on see keelekasutus. Ma usun, et kui ma oleks lugenud õdede Brontede või Jane Austeni raamatuid originaalis, siis oleks ka seal olnud ootamatuid sõnakasutusi, kuid Brontede ja Austeni raamatuid olen ma lugenud juba tõlgituna. Mõningad näited sellest vanast Inglise keelest – tänapäeval mõistame meie sõnasid intercourse ja lover, puhtalt seksuaalses tähenduses, kuid selles raamatus oli intercourse lihtsalt suhtlus ja lover oli kallim. Neid näiteid on veel, kuid neid on parem kogeda, kui ise raamatut loete.

Iseenesest on ju tegu väga huvitava looga, kui ta vaid poleks olnud nii paganama aeglane ja pikk.