Taevarändurid ja teisi jutte

Raamat:  Taevarändurid ja teisi jutte by Kärt Hellerma, illustraator Catherine Zarip (2012)

Hinne: D-

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/16036348-taevar-ndurid-ja-teisi-jutte

Lastejuttude kogumik „Taevarändurid ja teisi jutte” on eriline raamat, sest koondab samade kaante vahele lugusid, mis mõeldud erinevas vanuses lastele. Raamatu astmelise ülesehituse taga on püüd tuua lugejate hulka korraga mitmes eas lapsi, arvestades nende kõigi ootusi ja arusaamise taset.

Autori sõnutsi on ta salakesi kindel: kõik need lood on olnud juba varem kusagil võlumaailmas olemas ja temal oli vaid õnne need laste ette tuua.

Children

Raamatumessil jäi silma ilusa kaanekujundusega raamat, mis kiirel sirvimisel tundus ka olevat kena lasteraamat, mida oleks hea mõnele lapsele kinkida. Kuna raamat enne kinkimist veel minu kätte, mõtlesin kiirelt läbi lugeda, et siis on parem otsustada, millisele lapsele oleks see parim kink (liblikad ei pea ju alati tähendama, et raamat on tüdrukutele).

Esimene lugu oli nii tore, Eesti keele rikkusest. Teine oli tore seletus lastele, kuidas külmkapp töötab ja edasi tuli tore lugu tuulte perest ja … siis ei saanud ma enam aru, mis vanuses lastele see raamat sobida võiks. Nagu kirjanik ise on raamatu tagakaanel märkinud, soovis ta pakkuda lugemist igas vanuses lastele.

Kui ma olin kõik kümme lugu läbi lugenud ja ilusad illustratsioonid ära vaadanud, jäi mulle mulje, et see on selline raamat, mille peaks kinkima eelkooliealisele (kuue/seitsme aastasele) ja siis võiks ta iga aasta sellest raamatust ühe loo lugeda, sest lugu loo järel läheb sisu üha raskemaks ja küsimusi tekitavaks (või siis tutvustatakse lastele teisi kuulsaid lugusid nagu näiteks ’Mees kes teadis ussisõnu’), ning viimased paar lugu on täpselt sellised mida lapsed võiksid muhedalt sumiseva seltskonnaga koos lugeda. Eriti vajab õiget kondisuuni ja mõnuainete tarbimise taset viimane lugu, millest ka raamat oma nime on saanud. See on umbes nii nagu Teletupsud sobisid igas vanuses lastele, nooremad õppisid sõnu ja numbreid ja vanemad nautisid mõnuainete uimas loo absurdsust.

Võib-olla ma lihtsalt ei tea tänapäeva lapsi nii hästi, olles vaid tädi, kuid niipalju ma ikkagi tean, et kui ka laste raamat peaks olema õpetlik ja maailmapilti avardav, siis ei ole mõistlik seda teha ühes raamatus, mis alguses võiks sobida kuueaastasele ja lõpp viieteistaastasele, sest kui kuueaastasele viimast lugu unejutuks lugeda, siis on kaks võimalust, kas veedad ülejäänud öö tema küsimustele vastates või siis teda õudusunenäost äratades.