Nähtamatu raamatukogu

Raamat: The Invisible Library (The Invisible Library #1) by Genevieve Cogman tõlge Juhan Habicht (2015, 2018) Varrak, RR, A

Hinne: C-

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/39929208-midsummer-s-bottom

Irene peab olema oma parimas vormis või jäetakse ta mängust igaveseks välja …

Irene on salapärase raamatukogu professionaalne spioon ja raamatukogu eesmärk on koguda erinevate reaalsuste ilukirjandust. Üheskoos oma võluva assistendi Kaiga, saadetakse Irene ühte alternatiivsetest Londonitest. Nende missioon – tuua tagasi üks ohtlik raamat. Kuid kui nad sinna kohale jõuavad, on raamat juba varastatud. Tundub, et kõik selle Londoni allmaailmad on valmis surmavõitluseks, et vaid seda raamatut kätte saada.

Lisaks kõigele on ka see maailm kaosest nakatunud ja loodusseadused on väändunud lubamaks seal reaalsuse eksisteerida paranormaalsetel elukatel ja ettearvamatul maagial. Ka Irene abiline ei ole saladustest prii.

Peagi on Irene ülepeakaela segatud ohtlikesse juhtumitesse, vihjetesse ning salajastesse seltsidesse. Kuid läbikukkumine ei tule kõne allagi – kogu reaalsuse olemus on kaalul.

Paranormal, Action, YA, Steampunk, Fantasy

Mida mul on selle raamatu kohta öelda? Üsna palju ja kahjuks mitte midagi head.

Alustuseks, kui ma seda lugema hakkasin, siis mind üllatas kui sarnane on ta ühe teise raamatusarjaga, nimelt Rachel Caine Suure raamatukogu sarjaga. Mõlemi sarja esimene raamat on ilmunud 2015 poole aastase vahega (käesolev sari jaanuaris ja teine sari juulis). Mis võis olla see, mis on andun tõuke kirjutada raamatuid nii sarnasel teemal? Ma ei imestaks üldse, kui selle tõuke andis aasta varem ekraanidele jõudnud sari Raamatukoguhoidjad. Caine sarjas on Raamatukogu kõike juhtiv jõud ja nad on omal ajal peatanud Gutenbergi leiutised ja seega on endiselt kõik raamatud käsitsi kirjutatud ja ülimalt hinnalised ning infot jagatakse elektrooniliste koodeksite abiga, sest auruenergia on väga kõrgelt arenenud ja see võiks vabalt olla nagu üks Nähtamatu raamatukogu paralleel maailmadest. Ja kui mul oleks valida olnud, siis ma pigem oleks Caine sarja tõlkinud, kuid seda.

Nähtamatu raamatukogu on aga üks vägagi ebamäärane, hüplik ja arusaamatu lugu. Mõte selle taga on ilmselt hea, kuid tulemus nõrk. Alustame kasvõi sellest, et nii mõnigi lugeja on selle raamatu märkinud YA raamatuks, kuigi raamatut lugedes on aru saada, et Irene vanust võib kuskile 50 ligidale lugeda ja Kai võib vabalt olla tont teab mitu sada aastat, kuid tõsi ta on, et nad mõlemad käituvad kui teismelised. Irene esimene iseloomustus Kai põsesarnadest on liigne ülepingutus püüda kõlada kui tõeline armastusromaani kangelanna, kus korsette puruks rebitakse ja kas teie olete näinud mõnda inimest, kui nad just ei ole end näljutanud surma piiri peale, nii teravate põsesarnadega, et võiks teemanti lõigata, juustust rääkimata? Ja siis need teismelistele omased mossitamised ja mingitest tähtsusetutest teemadest kinnihoidmine nagu taks oma saagist, olles valmis pigem saagi surnuks raputama, kui et ta seda käest annab ja mõistuse häält kuulab. Ega ka Irene pidevad kurjad nähvamised ja teisipidi nende nähvamiste põdemised väga täiskasvanulikud ei tundu. 

Hea meelega läheks mööda/jätaks vahele/rebiks lehed välja ka sellest kohast, kus Kaist saab äkki täiskasvanute erootikaromaanide odav torumees, kes pakub oma „kaupa“. See osa ei sobi mitte üks raas kokku kogu ülejäänud looga, seega miks oli seda vaja siia lisada, kui just mitte sõnade arvu suurendamiseks ja võib-olla täiskasvanud lugejate ligimeelitamiseks. Ega ka Irene pidev tagasivaatamine kahetsusega sellele ühele ööle palju parem pole, sest nende kahe vaheline „särin“ on pingutatult hale. Ka sellest ei saa ma aru, et Kai, kes on viimased viis aastat suutnud oma saladust hoida kõigi eest, laseb esimese poole päevaga koos Irenega olles huulte vahelt välja lipsata päris palju infot oma „olematu“ perekonna kohta – kui ta viis aastat suutis ennast tagasi hoida, kuidas ta siis nüüd järsku nii ettevaatamatu on. Ja need abistavad tegelased on ka imelikud, saladustesse uppuvad, kuid samas paluvad end pidevalt usaldada. Samamoodi oli ka arusaamatu see, kui lihtsalt Irene räägib Raamatukogust isikutele, kes ei tohiks sellest midagi teada.

Samas oli üks asi, mis mulle seda raamatut lugedes pidevalt meenus - Howli liikuv kindlus – kõik need tegelaste kirjeldused, nende tegevused, sõidumasinad ja muud tehnoloogilised vidinad, meenutasid nii väga Miyazaki multikat, et silmade taga jooksis pidevalt selle raamatu anime versioon.

See oli ikka väga jabur ja vägagi paljudest teistest raamatutest mõjutatud raamat: mõni raamat mõjutas seda lugu positiivselt, teised aga jälle negatiivselt. Ilmselt kui ma poleks varem lugenud Caine Suure raamatukogu sarja suhtuks ma sellesse raamatusse teistmoodi, sest mul poleks seda millegigi võrrelda, kuid kuna mul on millega võrrelda, siis näen ma selles ainult haledat katset midagi head kirjutada.